I don't care, we're back/5SOS/ LÕPETATUD

X

Ma pöörasin oma pea Lukelt ära ja vaatasin aknast välja.

Me sõitsime läbi öise Tallinna, linna peal oli inimesi, kes kiirustasid oma öövahetuses tööle, kes kõndis viieteist sentimeetriliste kontskingadega läbi Tallinna vanalinna munakivide ja oli ka neid, kes jalutasid käestkinni mööda Tallinna inimtühje tänavaid ja vaadatsid öist taevast.

Ja siis olen mina, ma ei vaata otsa oma poissõbrale, sest kui ma seda teen võin ma igahetk hakkada pisardama nagu kolmanda klassi laps, kes ei taha kooli minna.

Ma vaatan, aknast välja, et end rahustada, kuid mõni pisar leiab tee mu põskedele.

Ma olin Lukega koos alguses neli päeva, kuid see oli piisav aeg, et kiinduda temasse tugeval ja õppida armastama tema häid omadusi.

Nüüd, kui ma olen Lukega ära leppinud ja Ashton lepib sellega, mille üle olen ma väga õnnelik, lahutab meid vahemaa.

Ma tean, et kaugsuhted ei toimi, isegi sõprussuhted ei toimi, kui ei näe näost näkku väga tihti, mis rääkida, siis veel armastussuhtest, ma vajan vähemalt ta kallistusi iga päev ja tema lähedust.

Need kuud ja päevad, mis me olime lahus möödusid väga halvasti, ma rääkisin ainult oma põrkepallidega ja istusin oma toas, kui meil just pj pidu ei olnud.

Väike nuuksatus libises mu kokku surutud huulte vahelt välja, millega teenisin ma Luke pilgu.

Luke peatas ühes teeäärses bussi peatuses auto, teades, et bussid öösiti Tallinnas ei sõida.

"Annabella Irwin, ega sa ometi ei arva, et me lahku läheme?" Küsis Luke vaadates mulle silma ja toetas oma käe minu reiele.

Ta silmad helkisid õrnalt tulesärast ja ta ilme oli tõsisem, kui kunagi varem.

"Aga sa ju lähed teisele poole maakera." Ütlesin ma vaadates meist mööda sõitvaid üksikuid autosi.

"Sul saab kool kahenädala pärast läbi, siis tuleb suvi ja siis sa võiksid tulla minu juurde. Ma arvan, et Ashtonil ei oleks ka midagi selle vastu, kui ta õde meiega elaks. Sa saad käia meiega mööda maailma tuuridel ja koguaeg olla minuga koos." Ütles Luke ja avas minu turvavöö.

Ma läksin ja istusin talle sülle toetades oma pea vastu külma aknaklaasi. Luke keerutas oma sõrmede ümber mu pehmeid tumedaid juukseid, mis olid talle alati meeldinud.

"Mul on kõht tühi." Ütles Luke peale mõnda aega kestnud vaikust.

Ma turtsatasin selle peale, sest meil oli hea romantiline ja pisut kurb vibe, mis sobis ideaalselt mu tujuga ja siis ta rikub selle ära.

Ma istusin tagasi oma istmele, et me saaksime alustada oma teekonda tanklasse, kust Luke saaks osta endale midagi hamba alla.

"Kas sa tuled kaasa?" Küsis ta peatades auto tankla kõrval olevas parklas.

"Ei, mul on külm, ma ootan autos." Vastasin ma talle pea raputusega.

Praeguseks on küll juba mai keskpaik, päevad on juba enam-vähem soojad, kuid ööde kohta seda öelda ei saa.

"Kas sa tahad ma toon sulle midagi?" Küsis Luke ja keeras autos temperatuuri soojemaks.

"Too mulle üks kuum kakao ja mesikäpa mõnus mõngel." Ütlesin talle ja itsitasi vaikselt ta näo ilme peale, sest ma ütlesin 'mesikäpa mõnus mõngel' Eesti keeles.

"Mis see on?" Küsis ta kummardudes ette poole.

"Ristküliku kujuline, kollases pakendis ja seal on karu peal." Ütlesin ma talle.

Ta sai vist aru, sest ta läks autost välja ja kõndis tankla poole.