Wtf! Ma nagu ei saa aru, kui geniaalsed saavad olla inimesed. Selle jaoks peab olema ikka sitaks tark, et teha laul pelmeenidest.
Minu austus!😂Kas te teate, kui valus on kedagi sellisena näha, veel rohkem oma venda?
See on tohutu piin, kedagi näga enda ees kükitamas, sinult andeks palumas ja eriti, siis, kui sa tõesti tead, et tal kahju ja tal veerevad silmist pisarad üksteise järel.
"Ashton, ei ma ei saa sulle kohe andeks anda, kui sa seda ühe korra palud. Mitte, et ma tahaks, et sa seda mitu korda teeks, vaid ma tahan sulle sellega öelda, et sa pead selle välja teenima." Selgitasin talle pehmel häälel, et talle see ikka kohale jõuaks.
Äkki, kui ma räägiks temaga kurja häälega, talle jõuaks kohale ainult see, et ma temaga rääkisin kurjalt.
"Palun, Bel!" Palus mind Ashton.
"Ashton, kas sa saad ka aru, mida sa mulle tegid? Sa lahutasid mind poisist, keda ma armastasin rohkem, kui oma elu. Sa arvasid, et ma olin Austraalias õnnelik, sest seal oli Luke? Sa arvasid valesti, sest ma olin õnnelik, et mul on suur vend, keda ma kogu elu tahtnud olen. Siis, kui sa olid minu ja Luke suhte vastu, olin ma valmis tegema kõik, et sinuga hästi läbi saada peale Luke jätmise." Ütlesin ma talle juba natuke kõvema häälega.
Tundub, et ta sai sellest aru, sest ta pööras enda pea minult ära ja vaatas eemale ning noogutas.
"Ma arvan, et kui sa tahad mu andestust saada, siis alustuseks võiksid sa ära minna." Ütlesin ning tõusin trepi astmelt püsti.
"Kas tagasi Austraalia?" Küsis Ashton muutudes veel kurvemaks, kui ta oli.
"Ei, tagasi tädi juurde." Vastasin ma talle.
Ashton hakkas lahkuma, kuid pööras end kiirest jälle minu poole.
"Aga Lukega võiksid sa küll ära leppida. Meie Lukega leppisime ära ja oleme jälle parimad sõbrad ja nüüd juba parimad-parimad sõbrad. Luke rääkis, et te läksite lahku selle pärast, mis ta mulle ütles, aga isegi mina sain aru, et ta valetas." Ütles ta ning seejärel ta lahkus.
"Ma olen kodus tšiki-brikid." Hüüdis Alex ka kohe peale Ashtoni minekut sisse astunud.
Kohe, kui ta mind märkas hakkast ta naerma, sest ma seisin keset koridori ja hoidsin oma kätt südamel.
"See oli su vend Ashton?" Küsis ta kohe tõsiseks muutudes.
Ta tuli enne, kui ma midagi talle vastata jõudsin minu juurde ja võttis mind enda kallistusse.
"Mhm, see oli Ashton." Ütlesin talle vastuseks ta küsimusele, mille vastust ta teadis.
"Noh vähemalt polnud Luke." Ma turtsatasin ta lohutus meetodi peale, ta pole osanud kunagi lohutada.
"Oh, grupikalli." Hõikasid Annie ja Mason, kes olid tulnud Alexi karjumise peale siia.
_______
Me istusime poistega padja hunnikus ning vaatasime telekat, kuni köögist kostus Annie hüsteeriline naer.
Me jooksime poistega üksteise võidu kööki, sest kui Annie naerab peab see ikka midagi väga naljakat olema.
Noh, ta naerab alati minu peale ka, see tähendab, et ma olen väga naljakas. Oh, ma olen segane.
Annie püüdis tegeleda oma taltsutamatu naeruga samal ajal ühendades telefoni JBL'ga.
"Teeme pelmeene." Ütles Annie, kui oli end enam-vähemaha rahustanud ning purskas selle lause peale uuesti naerma.
Me vaatasime poistega üksteistele segaste pilkudega otsa, Mason kehitas õlgu ning võttis sügavkülmikust välja pool pakki minipelmeene ja paki tavalisi pelmeene.
Minipelmeenid sellepärast, et ma ei söö tavalisi pelmeene, seal on liiga palju frikadelle või noh, suured frikadellid, you know.
Enne, kui Mason sai pelmeenid pannile kallatud pani Annie oma kõlarist laulu, mille põhi teema olid pelmeenid.
YOU ARE READING
I don't care, we're back/5SOS/ LÕPETATUD
Teen FictionYou're my babe😚 You're my headache🤕 You're my love❤ You're my smile😊 You're my frown😤 You're my wrong😯 You're my right😮 You're my pain😣 You're my happiness😁 You're my everything⛦ You're mine💕 Järg raamatule "Amnesia"