I don't care, we're back/5SOS/ LÕPETATUD

XXIX

Luke

Koju jõudsin ma alles kell kolm öösel. Maja oli pime ja vaikne, ma eemaldasin endalt jalanõud ja üleriided.

Ma vajutasin alla enda toa ukse lingi, kuid märkasin, et Bel' oma on natukene praokil.

Ma suundusin Bel' toa poole, tuppa astudes valgustas ta tuba õrn kuu valgus. Bel' ei olnud, aga tema toas ega ka vannitoas, mis oli tema toaga ûhendatud.

Ma kõndisin akna juurde ning nägin õrnas tulesära ja basseini valgustuste abil Bel'.

Ta istus basseini äärel kõigutades enda jalgu vees ja käed pokaal veiniga. Mis selle tüdrukuga toimub?

Ma jooksin mööda treppe alla korusele ning sealt välja. Ma kõndisin mööda väikest kivist rada maja tagaaeda, kus oli Bel.

Ta kõigitas oma jalgu ikka üpris külmas basseini vees, lonksas oma veini ja laulis meie bändi laulu Amnesia.

"Hei, Bel." Ütlesin ma vaikselt ning isgusin samuti ta kõrvale.

"Kus sa olid?" Küsis ta tervitise asemel.

"Ma käisin väljas. Mul oli vaja natuke tuulutust." Vastasin ma talle vaadates meie jalgu, mis vees sulistavac. Ainuke vahe on see, et Bel on lühikeste pükstega ja mina enda kitsaste teksadega, mis on nüüd põlvedeni märjad.

"Okei." Ütles ta vaikselt, peaaegu sosistades.

"Räägime parem sellest, miks seitsmeteist aastane tüdruk kell kolm öösel üksi väljas joob?" Küsisin ma muutudes tõsisemaks ning vaadates teda.

"Selle pärast, et tema poissõpra ei olnud kodus, kes temaga siin oleks olnud ja sest ta igatses teda väga." Ütles ta vaadates mind ning ta silmad tõmbusid jälle märjaks.

Ma vihkan seda, seda kui ta hakkab nutma. Mu süda murdub, siis ja see on koguaeg olnud ka minu pärast. Seekord ei olnud ma kodus, kui ta mind vajas.

Ma haarasin ta enda kallistusse ja põimisin oma käed tugevasti tema ümber. Ma ei saa aru, mis meie suhtega toimub. Me olmeme olnud selle lühikese ajaga juba kaks korda lahus ja see teeb väga haiget.

"Mina igatsesin sind ka väga." Peitsin enda näo tema juustesse.

"Tule, lähme tuppa." Ütlesin Bel'le, kui olin püsti tõusnud ja talle käe ulatanud.

"Kuhu me läheme?" Küsis Bel, püsti tõustes.

"Emm, me võime minna minu tuppa." Ütlesin mõeldes sellele, et meie tuppa me kindlasti minna ei saa.

"Kas ma võin sinu kõrval magada? Ma ei julge oma toas." Küsis tüdruk minult, mille peale ma naerma hakkasin.

"Kas sa ei taha mind enda tuppa?" Küsis ta ning ta silmad hakkasid taaskord märjaks minema.

"Ei, Bel, sa said valesti aru. Ma ei olekski sind sealt ära lasknud." Ütlesin ma talle lõpetades naermise ja teda kallistades.

"Ash on ka minu peale pahane." Sosistas tüdruk, kui me olime lamanud voodis vaikuses mõnda aega.

"Miks Ash su peale pahane on?" Küsisin ma imestusega, ta ju hoolib Bel'st nii palju.

"Alati, kui ma midagi valesti teen on ta mu peale pahane." Vastas Bel mulle ning pani pea minu rinnale.

"Sa ei ole ju midagi valesti teinud." Ei saanud ma aru.

"Ma tegin pausi meie suhtega ja sa said haiget." Seletas tüdruk ning ta pisar langes mu paljale ülakehale. Miks ta nii emotsionaalne on?

"Hei, Bel, sul oli lihtsalt aega vaja. Ma sain tegelikult jah päris haiget, sest ma ei teadnud, miks sa nii käitud." Üritasin ma tüdrukut lohutada, kuid mõistsin, et ma tegin asja hullemaks.

"Näed Luke, ma teen kõik valesti. Ma tegin enda kõige kallimale inimesele haiget. Ma olen nik halb." Ütles ta eemaldudes minust.

Ta istus teisse voodi serva ning toetas pea põvedela. Ma arvasin, et ta vajab aega rahunemiseks, kuid kuulsin ka vaikseid nuukseidd.

Tegelikult mõtlesin ma raamatu selle osaga ära lõpetada, aga te olete nii aktiivsed ja mõtteid ka mul jagub seega otsustasin edasi kirjutada. Kirjutan nik kaua, kui te aktiivsed olete ja mõteid jätkub.