I don't care, we're back/5SOS/ LÕPETATUD

XVII

"Luke." Ütlesin ma kohe, kui ta mu kõnele vastas.

"Bel." Vastas ta mulle samaga.

"Mis sa teed?" Küsisin temalt ja hüppasin voodisse pikali, põrkumine oli nii suur, et ma põrkusin sealt oma toa vaiba peale.

"Bel, kas sul on ikka kõik korras?" Küsis Luke ja tundus, et ta muretseb, tegelikult võibki nii olla.

"Emh jah." Vastasin ja hoidsin oma naeru kinni.

"Mis sul juhtus, see oli ikka vali?" Küsis Luke ja jagas oma arvamust.

"Ma kukkusin voodist alla." Ütlesin ja purskasin seejärel naerma.

"See mats pidi ikka päris kõva olema, sest tavaliselt hakkatakse nutma või midagi." Arutles Luke kõvasti iseendaga.

Ma hakkasin naerma veel rohkem Luke öeldu peale.

"Tead Bel, see meenutab mulle olukorda, kui ma eelmine kord sinu juures olin, siis kui olid sina ka seal." Hakkab Luke rääkima,kuid ma katkestasin ta lause.

"Mida, te olete käinud Eestis peale seda, kui me lahku läksime ja mind polnud kodus?" Küsisin ma muutudes tõsiseks.

"Jah. Aga igatahes, see meenutab mulle olukorda, kui me ehmatasime Ashtonit, Michaeli ja Calumit, kui nad õudukat vaatasid. Calum kukkus ka maha ja hakkas naerma. Mäletad?" Jutustas Luke mulle story meie minevikust, mis ei olnud eriti pikk.

"Jup. Soolavesi rahustas ta maha, aga ma olen juba rahunenud ja soolavett ma ka ei jooks mitte kunagi." Vastasin ma talle ning vehkisin sõrmega, kuni ma sain aru, et ta ei näe seda.

"Jamh, las ma arvan sa vehkid õhus praegu oma sõrmega." Ütles Luke ja ta häälest oli kuulda maigamist.

"Eip. Ma sain aru, et sa ei näe seda ja lõpetasin ära enne seda, kui sa öelda jõudsid." Rääkisin talle, et tal oli peaaegu õigus.

Luke hakkas selle peale naerma, sest ilmselt sai ta aru, et vehin jälle oma sõrmega.

"Lukey, ära naera minu üle." Vingusin ma.

"Olgu babygirl." Vastas Luke, kuid hakkas kohe uuesti naerma.

"Mh." Mõmisesin ma, kui ta uuesti naerma hakkas, mulle ei meeldi, kui keegi minu üle naerab, aga nad teevad seda ikka.

"Okei, okei, ma enam ei naera. Ma tulen kaheteist päeva pärast sinu juurde ja sul lõppeb kolmeteist päeva pärast kool ja neljateist päeva pärast tuleme Austraaliasse." Rääkis Luke ning ma vaatasin samal ajal oma toa seina peal olevat kalendrit.

"Kas sa tuled üksi?" Küsisin ma Lukelt.

"Jah, kas sa tahad, et teised tulelsid ka?" Küsis ta minult ka küsimuse.

"Eip. Mulle piisab sinust." Vastasin ma naeratades.

"Ma peaks hakkama juba vaikselt oma asju pakkima." Ütlesin ma ja vaatasin oma voodi alla, et veenduda kohvrite olemas olus.

"Jap, peaksid küll." Vastas Luke mulle ja kinnitas mu mõtet.

"Mis ma kaasa  võtma peaksin?" Küsisn ma Lukelt järjekordse küsimuse.

"Noh võta kõik, talve riietust sul pole vaja, aga isegi, kui on, siis ma ostan sulle. Nii, et pole vaja muretseda, ma katan kõik meie kulutused." Selgitas Luke mulle oma plaane.

"Ei, ma ei taha, et sa minu eest maksaksid. Mul on endal ka raha." Vaidlesin ma talle vastu.

"Minuga pole mõtet vaielda, see lihtsalt jääb nii. Kas sa tahad endale oma tuba või jagame tuba?" Võttis Luke juba järgmise teema.

"Emmm, ma tahaks olla sinuga." Vastasin ma ja keerurasin sõrmede vahel juukseid.

"Okei, kui sa tuled läheme me ehitus poodidesse ja igale poole, et oma tuba teha oma maitse järgi." Rääkis ta.

"Oh, see mulle meeldib."