I don't care, we're back/5SOS/ LÕPETATUD

XI

Ma vajutasin istme küljel olevat nuppu, mis lasi mu selja toe alla.

Mu silmad olid juba kinni vajunud, kui Luke vaikselt autosse tuli.

"Bel, kallis, sa pead enda kakao ära jooma enne, kui see külmaks läheb." Raptas Luke mind vaikselt ja pani topsid tagumise istme topsihoidjasse.

Ta väljus autost, kui ta ukse avas pääsesid mu ihule õrnad tuule iilid, mis tekitasid mulle kananaha.

Luke otsis midadgi ka auto bagasnikust, kui ta selle, mida ta otsis oli leidnud sulges ta luugi.

Ta kõndis kõrvalistuja ukseni ning avas selle. Ta mässis mulle tihedalt ümber sooja pehme tekki ja tõstis  mind endale sülle.

Ta liikus avatud ragumise ukseni ja asetas mind istmele istuma. Ise läks ta teisele poole ja tuli vastasuksest. Ma liikusin Lukele lähemale toetasin oma pea ta õlale.

"Bel, võta oma kakao ja see karu värk." Ütles Luke hoides mõnusat mõnglit mu näo ees.

"Mhm." Ütlesin ja ei võtnud ta käest seda vaid haarasin topsi hoidjast oma kuuma kakao, mida ma vajasin sooja saamiseks.

Auto raadiost hakkas tööle laul "Amnesia", mida ma muidu vihkasin, sest see oli 5sos'lt ja see tõi mu kõik head ja halvad mälestused esile.

"See on hea laul." Ütlesin ma Lukele, sest nüüd ma olin koos Lukega ja Ashtoniga olin ka ära leppinud, seega oli mul aega seda põhjalikumalt kuulata.

"Mulle ka täitsa meeldib. Ma kirjutasin selle koos Ashtoniga peale sinu ära minekut." Ütles Luke ristates meie sõrmed.

"See on armas." Ütlesin ma talle ja panin kakao käest ja toetasin oma pea ta jalgele.

"Kas sa ei taha meie juurde elama jääda?" Küsis Luke silitades mu pead.

"Ma ei tea. Siis, kui me jälle lahku läheme pean ma ju ikka siia tagasi tulema." Ütlesin, võttes Luke jalad enda haardesse ja sulgedes silmad.

"Sa ei pea tagasi tulema ja ma ei kavatse sinuga jälle lahku minna." Ütles Luke.

Luke

Ma tõesti ei kavatse Bel'st jälle lahku minna.

Kuniks mul burger söödud oli, oli Bel jäänud ülakehaga minu jalgade peale magama.

Ma panin burgeri paberid tühja topsi sisse, mille ma tahan visata luhugi prügikasti.

Ma võtsin Bel' käed oma jalgade ümbert ära ja avasin ukse, et ma saaks välja minna autost.

Ma panin Bel' pea õrnalt istmele ja sulgesin ukse, et minna teisele poole autot.

Ma tõstsin Bel' istuma, kuid ta magas edasi. Ta oleks nagu karu talveunes, aga ta on siiski mõmmibeebi.

Ma mässisin ta teki sisse nagu imiku ja võtsin ta endale sülle, et panna ta istuma esiistmele.

Ma kinnitasin tal ka turvalisuse huvides turvavöö ja kõndisin tagasi teisele poole autot, et  'koju' sõita.

Raadio käis autos vaikselt, õrnad vihmapiisad peatusid auto aknal ja Bel' nohin oli kõlada.

Ma lülitasin maja ette jõudes auto süüte välja ja võtsin Bel' endale taaskord sülle.

Bel' tuppa jõudes asetasin ma Bel' ta voodisse ja mässisin ta teki seest lahti, mille peale ta kerra tõmbus.

"Bel, sa pead üles ärkama, sa ei saa ju seelikuga magada." Ütlesin põidlaga ta näole langenud juukseid ära lükates.

Ta tõusis istuma ja hõõrus oma silmi, ma tõusin ta kõrvalt püsti ja panin lae tule kustu ning seejärel panin põlema väikse öölambi ta voodi kohal.

Teeksin edasi Luke' vaatenurki?