Mr.Popular and I (EI JÄTKA)

1. Me oleme põhimõtteliselt kodutud

   Ärge küsige, miks ma seisan külmal, pimedal tänaval, vanemad mõlemal pool mind seismas, jõllitamas meie hävinud maja. Kõik kolm oleme oma magamisriiete väel, käed rinnal risti.

   "Kuradi majalestad," pomiseb isa endamisi, kulmud on allapoole kortsus, tekitades ta otsaesisele kortse.

   "Mida me nüüd teeme?" ohkab ema lootusetult.

   Põhimõtteliselt seni kõige külmemal ööl, otsustab ta täna kanda siidist öösärki - milline halb idee, ema.

   Ma hüppan ühe koha peal, et saada oma kehasse natukenegi sooja. Kahjuks läheb mu plaan luhta, sest iga kord kui ma ennast liigutan, tuleb mul kananahk ihule. Tore.

   Järgmised viisteist minutit jälgime me vastumeelselt varemeid, mida nimetasime kord koduks, kuni tuletõrjuja teeb kindlaks, et keegi majja ei jäänud. Kahjuks on kogu katus sisse kukkunud ja ülemise korruse tubadest ei ole midagi alles jäänud. Meie kodu on nagu kokku pressitud võileib. Alumise korruse aknad on rõhu tõttu purunenud, seega on meie maja nüüd elamiskõlbmatu (kui fakt, et siin olid tuletõrjujad, polnud piisav).

   Veelgi parem.

   Majalestade pärast kaotasime me just kodu ja inimesed naeravad.

   Ma tahaks neid sõimata, aga ma ei ütle midagi kõvasti välja. Selle asemel mõtlen ma läbi iga sõna mis mulle pähe tuleb ja hääldan seda omaette, tegemata mingitki häält. Ainult mõni tund tagasi olime me voodisse minemas ja üksteisele head ööd soovimas, kuiKÕMAKI, katus varises sisse. Õnneks saime me kõik õigeaegselt majast välja, kuid me ei võtnud midagi endaga kaasa.

   Kurat, mu arvuti.

   Ma seisan kikivarvukil ja räägin oma isaga. "Kus me täna magame?" küsin ma ärritunult.

   "Ma arvan, et me peame mõneks ajaks hotelli jääma. Ma mõtlen midagi välja, kallike," patsutab ta mu pead, nagu ma oleks kutsikas.

   Ma olen külmunud, näljane, väsinud ja ma arvan, et mul on palavik. Ma ei taha siin tänaval naabrite ees alandatult enam olla. Ma vaatan kõhklevalt enda ümber ja ma näen, et meie ümber on kogunenud palju rahvast. Mu perekond oleks just nagu ringi keskel.

   Kas mu elu saab veel hullemaks minna?

   Kui te pole veel aru saanud, siis ma vihkan tähelepanu keskpunktis olemist. Seega mu kokkuvarisenud maja ei ole mulle abiks.

   Keskendu Lea. Su meik ei ole tähtis.... No, võibolla on.

   Mu tuju muutub paremaks, kui ma kuulen ta häält. Ma pööran oma pea sinna suunda, kust ta hääl tuleb ja naeratan.

   "Lea! Lea!" hüüab Marissa mu nime korduvalt, joostes läbi rahvamassi minu poole. "Lea! On sinuga kõik korras? Püha pask, on see sinu maja?" Mu ema vaatab teda altkulmu, tema ropu sõnavara pärast. "Ma mõtlesin püha pähklid, püha pähklid..." parandab Marissa oma sõnu mu ema poole vaadates, aga ta näib selgitusest segaduses olevat.

   Naeratus mu suul läheb laiemaks - Marissa paneb mu alati naeratama.

   "Tsau Ris, minuga on kõik korras ja jah, see on meie maja," viitan ma väsinult maja poole.

   "Oh issand, oh issand, oh issand!" alustab ta jälle oma tüütava mantraga. Palun ära ütle "oh issand" enam uuesti, Marissa, palun. "Oh issand, kuidas?" ta vaatab maja poole ja siis jälle mulle otsa, uuesti ja uuesti ja uuesti ja... no saate aru küll.

   Ma ohkan. "Majalestad."

   "Iu," teeb ta vastikuse nägu ja avab jälle oma suu. "No on ku-" lõpetab ta rääkimise, enne kui ta mu ema ees roppuseid suust välja jõuab öelda.