Mr.Popular and I (EI JÄTKA)

13. Üksinda kodus Osa 1

LEA POV:

Ma olen päris kindel, et eilne õhtu oli uni. Jah, ma olen kindel.

Keda ma lollitan? Eilne õhtu polnud uni ja kohe kindlasti polnud see ka õudusunenägu. Eile õhtul kandis River mind oma kätel, omal vabal tahtel, läbi metsa tuppa. Pluss, ma nautisin sellest iga sekundit, isegi kui ma peaaegu magasin. Ma ikka veel mäletan, kuidas mu keha tema oma vastu liikus, kui ta kõndis ja seda, kuidas ta mind nii hoolikalt hoidis, nagu ma oleks mingi õrn hiina nukk. Ah, ja veel seda, kuidas ta mulle sosistas, tema hingeõhk mu nahka kõditamas, saates üle mu keha värinaid.

Ah... River...

Ma ohkan nagu lootusetu romantik ja sirutan käed lae poole, et end venitada. Jumal tänatud, et on laupäev, sest muidu ma ei oleks jõudnud üles ärgata, et kooli minna. Aga see on laiskus, mitte, et ma armastusest haige oleks.

Iuu, rõve, Lea. Tõsiselt? Ma saan aru, et River kandis sind kätel, aga see ei ole armastus, sa oled lihtsalt armunud.

Jah, ma olen lihsalt armunud... Ma arvan, ma loodan.

Pärast seda, kui ma olin haigutanud ja venitanud nagu kass, pikutasin ma, vaadates läbi rõdu akende imelist aeda. Õnneks ei olnud keegi eile kardinaid ette tõmmanud. Täna, nagu tavaliseltki, särab õues päike nii eredalt, et ma pean silmasid käega varjama, et ma valgusega harjuks.

Ma haigutasin veel korra, samal ajal silmasid nühkides - äratades neid üles ja käskides neil tööle hakata. Aga mu kangekaelne mõistus ei taha veel ärgata, vaid tahab hoopis mõelda unenäole. See oli küll väga imelik uni, kuid samas ka väga ilus.

Me istume River'iga metsas. Meie kohal on pime tähistaevas. Me istume vastakuti, me jalad ei puutu kokku aga need on üksteisele väga lähedal. Tema silmades tantsib nälg, lõbu, soov millegi järgi, mis on talle lähedal, kuid samas nii kaugel. Hetkeks vaatab ta mu huuli ning siis mulle silma. See on hetk, mil ma tean, et kui ma talle natuke lähemale liigun, ma suudlen teda ja ta naudib seda. Aga ma ei tee seda, sest ma olen liiga suur argpüks.

Ma ohkan. Ma olen nüüd kohe kindlasti ärkvel.

Okei, Lea, tõuse püsti ja alusta päeva.

Ma kuulan oma peas olevat käskivat häält - see kõlab nagu mu ema - ja lükkan endalt teki pealt, lastes külmal õhul oma nahka puudutada. Aeglaselt, üritades vältida peapööritust, lükkan ma oma näost ära oma juuksed. Ma vaatan kella, mis mu voodi kohal on.

Kaksteist?

Kaksteist!

Nagu 12 päeval? Miks keegi mind veel äratanud ei ole? Ma tean, et on laupäev, aga ma vihkan poole päevani magamist. Ma olen kaotanud kogu hommiku. Ma panen pea tagasi voodile, ainult, et väga mööda padjast.

PÕMM.

Jah, see oli mu keha, mis maha kukkudes sellist häält tegi ja jah, ma sain haiget. Ka mu jalad kukuvad koos tekiga maha põrandale, pannes mind valu käes oigama. Õnneks kukub osa tekki mu näole ja summutab mu oige - kui keegi oleks seda kuulnud, oleks see väga piinlik olnud.