Mr.Popular and I (EI JÄTKA)

27. Mure ta silmis

LEA POV

   Kui vaid valu ei eksisteeriks oleks see maailm parem paik.

   Kui ma vaid lõpetaksin nutmise, ei oleks mu silmad nii paistes. Ja kui mu silmad ei oleks paistes, saaksin ma siit vetsust välja minna ning jätkata oma koolipäeva. Aga ei, mu loll keha ei kuula mind.

   Palun lõpeta nutmine.

   Mu lõputute pisarate põhjuseks pole isegi mitte Georgia löök, vaid seda põhjustab sisemine valu ning süütunne mida ma praegu tunnen. Sellepärast ma ulungi nagu hullunud naine.

   River jättis Georgia maha.

   Georgia teab suudlusest.

   See kõik on minu süü, minu süü, minu süü.

   Ma arvan, et kui ma ei eksisteeriks, oleks see maailm parem paik. 

   Ole vait, ole vait, ole vait.

   Ma hingan sügavalt sisse ja välja, tundes kuidas õhk mu kopsudesse tuleb ja siis lahkub. Sisse, välja, sisse, välja. Ma kuivatan oma silmad, kuid ei suuda ikka nutmist lõpetada.

   Lihtsalt lõpeta nutmine ja sa saad koju minna. Sa ei pea siin koolis olema, lihtsalt mine tagasi Parkerite juurde.

   "Okei, pole sul häda midagi, pole sul häda midagi," kordan ma enesele, kuivatades wc-paberiga viimased pisarad ning avan kõhklevalt wc-kabiini ukse.

   Ma piilun välja, kraanikausside poole. Õnneks pole kedagi siin, niiet ma kõnnin peegli ette ja vaatan endale otsa.

   Ma näen kohutav välja.

   Ma tõmban juuksed kiiresti patsist lahti ja panen patsikummi ümber käe. Ma raputan pead ning õnneks katavad juuksed enamuse mu näost - peites ka suure ning nähtava sinika mu silma all. Kuigi mu silmad on veel paistes, ei saa ma midagi teha ning hingan sügavalt sisse ja astun vetsust välja. 

   Õnn on täna ilmselt minu poolel, sest koridoris ei ole palju inimesi; ainult need, kes tundidest poppi teevad või kellel tundi ei ole.

   Ma pean oma klassi koridori jõudma, võtma oma raamatud ning lahkuma.

   Mine.

   Ma kiirustan mööda selle põrguliku kooli koridore ja kiirendan end veelgi, kui ma klassiruumidest möödun. Lõpuks jõuan ma ka oma klassi koridorini.

   Pärast rutakalt uksel koodi sisestamist, et see avaneks, lükkan ma selle lahti ja kõnnin oma kapi poole. Ma suunan pilgu maha, lootes, et keegi ei peata mind ega märka mu sinikat. Ma püüan kõigest väest pisaraid tagasi hoida, kuid mu silmad hägustuvad siiski.

   Kuid nagu te ka ilmselt arvasite, siis pea maas ja märgade silmasega kõndides, sa lihtsalt pead kellelegi otsa kõndima.

   Ma arvan, et õnn ikkagi ei ole minu poolel.

   Põmm. Kõnnin ma otsa kellelegi pikale, maskuliinsele ja mehelikule. Ta lõhnaõli tungib mulle ninna, täites need jumaliku lõhnaga. See on ligitõmbav, peaks mainima, kuid ma ei saa seisma jääda.

   "Sorri," pomisen ma, vältides silmsidet selle poisiga ning üritan edasi kõndida.

   Kuid ma olen äkitselt peatatud, kui keegi mu randmest kinni haarab ja mind enda juurde tagasi tõmbab.

   "Lea, ma olen sind kogu hommiku otsinud," ütleb madal hääl ning ma tõstan koheselt pilgu.

   Ja nagu mu õnn enam hullemaks minna ei saaks, peab see poiss River olema.