Vaikselt läheb uks lahti ja ma seisan nagu kivi-kuju, täpselt nagu õudusfilmis. Inimene, kes seal on, pistab oma pea ukse vahelt sisse ja vaatab tuba.
"Tsau isa." Ma lehvitan talle kohmakalt.
Ta lükkab ukse rohkem lahti, et ta sisse saaks, "Tsau, oled sa end juba sisse seadnud?" Ta küsib, kõndided voodini ja istudes minu kõrvale voodile.
"Me jääme ainult üheks ööks, isa. Ma ei pea end sisse seadma." Ma kasutan oma käsi, et teha õhus jutumärke.
"Selle kohta, kallike..." Ta puhastab oma hääle. "Su ema ja mina oleme otsustanud, et me jääme siia, kuni me uue koha leiame." Ta ütleb, aga ma keeldun seda enesele tunnistamast.
"Vabandage mind, mida?!" Ma kallutan end talle lähemale, et olla kindel, et ma õigesti kuulsin.
"Me mõtlesime, et oleks parem, kui ma jääks siia seni, kuni me uue maja leiame." Ta vastab ja seekord kuulsin ma õigesti.
Ei! Mida? Ma ei taha siia paganama majja jääda koos selle tusase koera muudi käituva poisiga! Ei! Ei! Ei!
"Mis sa arvad, kui kauaks me jääme?" Ma üritan hoida oma häält selgena. Üritades varjata seda, et mul on midagi siin olemise vastu.
"Nii kauaks kui vaja, mõneks nädalaks, võibolla mõneks kuuks kui meil veab."
Oh ei.
MÕNEKS KUUKS!
Sama katuse all koos selle dick head'iga? Te teete nalja! Ma pole nõus!
Nagu väike laps, ristan ma kõhu peal käed ja lasen end pikali, nii et isa seda näeks.
"Kas me ei saa siis hotelli jääda?" Ma olen isegi üllatunud, mida ma just suust välja ajasin. Nagu ma ütlesin, ma vihkan hotelle. Aga pärast seda siin, valiksin ma selle maja asemel hotelli, või siis magaksin koerakuudis.
"Miks sa tahad minna hotelli, kui me saame siin tasuta olla?" Tõstab ta oma kulme segadusest. "Vaata enda ümber ringi, Lea, see on..." Ta vaatab kogu seda ilusat tuba ahnete silmadega, ta räägib nagu see oleks parim asi, mis temaga juhtunud on. Ma ei saa midagi teha, aga ma lihtsalt itsitan.
"Okei, isa." Ütlen ma, patsutades teda õlale. "Lõpeta ilastamine."
+++++++++++++
Sellel ööl - ma küll ei taha seda tunnistada - magasin ma nagu väike beebi. See oli parim uinak, mis mul kunagi olnud on. Madratsi pehmus hoidis mu keha taevalikult mugavalt, just nagu oleks ma õhus maganud. Suletekk ei olnud liiga raske ega ka liiga kerge, lihtsalt perfektne. Ma pole olnud kunagi kell 7 hommikul ärgates õnnelikum kui praegu, kuid see tuju kaob kohe.
Kool on tujurikkuja.
Ma lükkan endalt teki pealt, lastes enda jalgadele päikesealgust, mis tuleb läbi suurte akende ja rõdu. Ma ohkan, see on halvalt hea ohe. Halb sellepärast, et kool algab tunni aja pärast ja isegi kui mulle meeldivad tunnid, vihkan ma sealseid inimesi (väljaarvatud Marissat). Ja hea, sest ma olen taevas ja ma naudin iga hetke sellest.
Nautivalt, panen ma oma jalad voodist maha ja mu varbad kohtuvad mõnusa vaibaga ja ma hüppan voodist püsti. Ma liigun naeratades rõdule. Ma pole kunagi rõdul olnud! Ma itsitan ärevusest, enne kui ma avan rõdu ukse võtmega, mis on lukuaugus. Ma astun koheselt rõdule, hüpates õrnalt, sest mu jalgadel on külm. Siis vaatasin ma aga üle rõduääre aeda.
Püha kuramuse pask!
Ma olen sõnatu!
Ma olen halvatud.
Ei, ma.... ma isegi ei tea kuidas seda tunnet praegu kirjeldada.
See on fantastiline, imetlusväärne, ma olen sõnutu.
ŞİMDİ OKUDUĞUN
Mr.Popular and I (EI JÄTKA)
Genç Kurgu"Me mõlemad teame, et iga tüdruk tapaks, et olla sinu asemel, koos minuga, just praegu." ta muigab, teades, et see mida ta ütles on täiesti tõsi. Inimesed nagu Lea Wilson ja River Parker ei sobi kokku, populaarsed inimesed nagu River ja omaette hoid...
