Mr.Popular and I (EI JÄTKA)

6. Romeo ja Juliet

Peale umbes kümmet minutit tänavatel seiklemist, jõudsin ma täpselt enne kella helisemist kooli. Ma kiirustasin mööda vanemate klasside koridori, mis oli täis õpilasi, kes oma kappidest tundide jaoks õpikuid võtsid. Õnneks, tüdruk, keda ma kõige rohkem vajan, seisis mu kõrge, sinise kapi juures, vaadates oma jalgu.

"Hey, Marissa." Ütlen ma talle.

Ta vaatab mulle otsa ja tal on selline pilk, et ma peaks kohe seletama hakkama, mis eile peale ta lahkumist toimus. Ma sisestan kapi lukule koodi, käib klõks ja kapp avaneb. Seal sees on mu koolikott, õpikud, täpselt samas positsioonis nagu ma need eile jätsin.

"Mis eile juhtus? On selle mehe maja normaalne? On ta rikas? Milline see oli? Mis sinu majast saab? Sa pead mulle kõigest rääkima!" Ta hääl kajab mu peas, aga ma pole keskendunud tale, vaid kirjale. "Mis see on?" Küsib ta ja võtab kirja enne enda kätte kui ma reageeridegi jõuan.

"Marissa, ma ei tea. Anna see tagasi." Ma sirutan käe kirja poole, kuid Marissa on minust palju pikem ja lehvitab sellega mu pea kohal.

"On see mingi poiss, kellest ma midagi ei tea?" Küsib ta šokeeritult ja avab siis kirja.

Ta silmad suurenevad üllatusest ja ta jälgib üksisilmi seda paberit. Tal on selline nägu, nagu oleks ta kummitust näinud. Oh, ole nüüd! Sa oled nii dramaatiline Marissa!

"Mis on?" Ütlen ma tüdinult.

Kuna ta tundub olevat šokis, tunnen ma võimalust ta käest see paber ära võtta. Ja see õnnestus! Pärast hetke enese üle uhkust tundmist, loen ma kirja kähku läbi ja saan aru, miks Marissal selline reaktsioon oli. Ma saan esimest korda temast aru. Ma lugesin tükikeselt paberilt, käsitsi kirjutatud kirja:

Hey, Lea. Tuled täna mu peole?

See algab kell 8 õhtul.

16, Window Drive, Brentury.

Sa võid kutsuda nii palju sõpru kui tahad.

- Nick Convey

Neelatus.

Nick Convey, nägus, jalgpalli kapten, intelligentne, populaarne (muidugi mitte nii populaarne nagu need 'kolm'), kutsub mind oma peole? Ei, see pole võimalik. Silmanurgast märkan ma Marissat oma kätte hammustamas, jättes sinna hambajäljed.

"Jah, ma olen kindlasti teadvusel." Ta teatab, vaadates oma punakat kätt.

"Sa pead vist mind ka hammustama." Vastan ma, tundes klimpi oma kurgus.

Mina? Lea Wilson. Olen kutsutud peole?

"Sa pead minema!" Hüüab Marissa siis, kui talle jõuab kohale, et ta ei unista. Ta põhimõtteliselt karjub elevusest mulle kõrva.

Ma astun temast eemale, kattes kinni vaid ühe kõrva, sest teises käes on kiri.

"Anna andeks..." Sosistab ta vaikselt ja armsalt.

"Ja, ei, ma ei lähe." Ma viskan kirja tagasi oma kappi, vaadates jälle Marissale otsa.

"Palun ütle, et sa ted nalja." Ta sulgeb imestusest oma silmad, see on miski, mida ta teeb siis, kui ta pea valutab.

"Ei, ma olen täiesti tõsine. Ma ei lähe." Ütlen ma uuesti, vaadates oma tunniplaani.

Matemaatika, bioloogia, kunst, füüsika ja viimasena, inglise keel.

River on mu inglise keele tunnis...

Kohe kui ma temast mõtlen, hakkab mul rinnus jälle valutama. Ta perfektne nägu on mu mõtetesse kujutatud, ta sassis juuksed, ta pruunid silmad ja tema imeline lõua kuju. Ma mõtlen ainult tema peale.