Lea POV
Kui River oma tuppa naases, olin ma üpriski segaduses.
Ma ei tea mis see ta silmis oli, mis mind häiris. Võib-olla miski ta silmis väljendas valu,või et miski häiris teda või hoopis mõlemat korraga, ma ei teagi. Kuid ma ei tahaks, et keegi üldse mind kunagi sellise pilguga vaataks.
Ma tundsin end sel hetkel lootusetult ja abitult. Nagu ma oleks kasutu ning ei suudaks mitte midagi selle ära hoidmiseks teha. Nagu ma ei saaks mitte kuidagi välja uurida, mis oli - või on- tal viga.
Kui palju on tema mind aidanud? Rohkem kui paar korda ja ma lihtsalt ei suuda ise seda tema heaks teha?
Ma seisan rõdul, silmitsedes Riveri oma. Mu pilk on rõduustel, mis nüüd on kinni, valged kardinad ette tõmmatud, et sisse ei näeks. Vähemalt kümme minutit on möödunud ja ma seisan ikka veel siin tardunult ning lihtsalt jõllitan.
Liigu, Lea. Mine tagasi tuppa, mine alla või lihtsalt tee midagi siin passimise asemel.
Lõpuks, küll vastumeelselt, aga ikkagi, hakkan ma tagasi oma tuppa minema. Kuid see ei lähe nii libedalt kui ma lootsin.
Ma kõnnin otse vastu suletud uksi, lüües kõigepealt oma nina, siis otsaesise vastu kõva ja külma klaasi. Ma ahhetan kui valu lõpuks kohale hakkab jõudma. Ja siis niutsatan ma nagu kutsikas.
Ma astun ustest sammu eemale, justkui need mingid mundris ja relvastatud sõdalased oleksid, ja taganen nii kaugele kui saan. Seda tehes panen ma käe otsaesisele, et katsuda võimalikke kahjustusi, mida mu kohmakus võis tekitada.
Juba kaks valusat kohta su näol - hästi läheb, Lea.
Ma kortsutan kulmu, kui valu jälle tagasi tuleb ja vannun vaikselt.
"Mis kurat nüüd juhtus?" hüüab vägagi tuttav hääl ja ma vaatan endast vasakule, lootes kõigest väest, et see tema poleks.
Keda ma lollitan?
"Ma..." ma langetan koheselt käe, lootes, et ükskõik missugune jälg mu näol ka ei oleks, pole nii väga nähtav. "Ma..." vaatan ma närviliselt rõduuste ja siis Riveri poole. "Ma..."
"Sa mida?" küsib ta, vaadates mind nagu mul oleks teine pea kasvanud.
"Vahet... Vahet pole," neelatan ma ja vaatan eemale.
"No ma kuulsin siit ikka päris kõva pauku..." räägib ta, vaadates mind ja siis uste poole.
"See polnud midagi," valetan ma, sügades oma otsaesist.
Ma lööks praegu seda ust kui Riverit siin ei oleks.
Pärast mõnehetkelist vaikust, teen ma katse põgeneda. Ma astun vaikselt uste poole ja võtan aeglaselt lingist kinni.
"Oota!" hüüab ta ning ma peatun ehmunult.
Ta vaatab mind hetke, peites igat oma emotsiooni. Ta silmad on täis tühjust ning ma ei loe neist midagi välja. Ta köhatab kui ta pea aia poole pöörab.
"Uhm... söök on valmis," ütleb ta pead sügades, mistõttu ta juuksed selle koha pealt turritama jäävad.
Ta viskab minu poole ühe kiire pilgu ja kiirustab tagasi oma tuppa. Aeglaselt, sulgub juba teist korda tema järel uks ning ma jään üksi.
Ta tahtis mulle midagi öelda. Ta tahtis mulle midagi öelda.
Miks ta oma meelt muutis?
STAI LEGGENDO
Mr.Popular and I (EI JÄTKA)
Teen Fiction"Me mõlemad teame, et iga tüdruk tapaks, et olla sinu asemel, koos minuga, just praegu." ta muigab, teades, et see mida ta ütles on täiesti tõsi. Inimesed nagu Lea Wilson ja River Parker ei sobi kokku, populaarsed inimesed nagu River ja omaette hoid...
