Riveri POV
Mu emal õnnestus Lea vigastused üle vaadata. Tuli välja, et see sinikas ei olnudki midagi väga tõsist - miski ei olnud katki ja paistetus peaks paari päevaga kaduma. Seega peale seda kui ma lasin emal meid ülejäänud päevaks koolist vabaks küsida, ütlesime me mõlemad talle 'nägemist' ja otsustasime koju minna.
Ma hoian ikka veel Lea käest kinni ja ma ei taha lahti lasta. Mul on selline tunne, et kui ma lahti lased, ei saa ma sellest enam kunagi kinni võtta.
Ma ei tea - ma pole kindel mida ma hetkel tunnen, eriti Georgiaga lahkumineku suhtes. Aga ma olen kindel, et Lea on küll viimane inimene, kes mu elust praegu eemalduda võiks.
Sellepärast ma täna hommikul, kui Wilsonid rääkisid oma maja taastamisest ja tagasi kolimisest, end veidi halvasti tundsingi.
Ma tahan, et Lea minu juurde jääks.
Kui me autoni jõuame, lasen ma ta käest lahti, et ta saaks autosse istuda. Ma teen sama moodi ning hingan enne auto käivitamist sügavalt sisse.
Ma köhatan, vaatan tagasivaatepeeglisse ja tagurdan auto parkimisplatsilt välja.
"Aitäh," ütleb ta vaikselt.
Peale seda saabub hetkeks autosse kõrvulukustav vaikus ja ma pööran hämmeldunult tema poole.
"Miks sa mind tänad?" küsin ma veidi šokeeritult.
"Kogu see aeg ma mõtlesin, et sa oled mingisugune...sitapea," seletab ta. Ta ei vaata minu poole - ta pilk on suunatud autost välja, majadele, millest möödume. "Aga tuleb välja, et sa oled suht tore."
Ta naeratab õrnalt kuid ei pööra end siiski minu poole.
"Suht?" pööran ma oma pilgu korraks temale, kavalalt naeratades.
Ma püüan hetkeks ta pilgu ning naeratus ta suul üha laieneb.
"Natukene oled sa ikkagi sitapea," nokib ta, oma pilgu tagasi välja suunates.
"No see on suht tõsi," nõustun ma naerdes.
"Suht?" küsib ta sama muhedalt nagu mina seda tegin.
Me mõlemad vaatame üksteisele otsa ja naerame.
Ta on nii ilus.
Ma pööran vastumeelselt esimesena pea ära. Mitte, et ma teda vaadata ei tahaks, uskuge mind, ma võiksin seda päev läbi teha. Ma ei iseloomustaks teda kui kedagi väga 'kuuma' vaid hoopis kui kedagi väga ilusat.
Aga ma ei vaata teda sellepärast see masendab mind, et ma ei saa endale kunagi nii perfektset tüdrukut nagu seda on Lea. Ma surun selle mõtte eemale ja mõtlen tõsisematest asjadest.
"Kas sa kavatsed mulle öelda ka kes sind lõi?" küsin ma tõsiselt.
Ta ohkab ja vaatab jälle aknast välja - käed kõvasti ümber turvavöö, mis ümber ta keha on. Ta togib õrnalt oma jalgade ees olevat koolikotti; võib-olla on ta närvis.
"Vahet pole, River."
"Loomulikult on."
"Sa ei saa enam midagi teha, see on tehtud ja sa ei saa midagi teha, et sellest kuradi sinikast lahti saada. Okei?" ohkab ta pahaselt, tema ärritunud pilk minul.
Pärast mõneminutilist vaikust avan ma oma suu. Kui ta ei taha mulle öelda, siis ta ei pea seda tegema.
"Heaküll," vastan ma, roolil oma haaret tugevdades, "sa ei pea mulle ütlema, aga palun luba mulle midagi."
ВЫ ЧИТАЕТЕ
Mr.Popular and I (EI JÄTKA)
Подростковая литература"Me mõlemad teame, et iga tüdruk tapaks, et olla sinu asemel, koos minuga, just praegu." ta muigab, teades, et see mida ta ütles on täiesti tõsi. Inimesed nagu Lea Wilson ja River Parker ei sobi kokku, populaarsed inimesed nagu River ja omaette hoid...
