Mr.Popular and I (EI JÄTKA)

8. Pidu rokib täiega...Või siis mitte

Ma tahaksin teid kõigepealt tänada. Suur tänu nende imeliste kommentaaride eest ja see raamat on Teen Fiction-is juba 2. kohal ! Suured-suured tänud teile !!!

+++++++++

Hetkeks tunnen ma, et ma olen vist peast segi. Ma olen täiesti sõnatu, sest River - päriselt, ma ei unista - hoiab oma kätt, et mind aidata ja seda kõike Marissa nähes. Kas tema polnud mitte see, kes ütles mulle hommikul autos, et ma suud kinni hoiaksin? Ja nüüd teeb ta ise seda - ei hoia suud kinni. Loomulikult mõtleb Marissa nüüd, et midagi toimub.

Kogudes kokku kogu oma julguse, eiran ma Riveri pakkumist ja tõusin ise maast püsti. Jah, just nii, ma ei vaja sind 'dickhead'. Ta vaatab üllatunult, kuidas ma püsti tõusen, ta ilme väljendab seda.

"Oh, seega sa mängid raskesti kättesaadavat?" Muheleb ta, tõstes oma kulme.

"Ma ei mängi midagi, lollakas." Ütlen ma vastu.

Ükskõik kui väga ma ka ei ürita, tuleb mu näole naeratus, kui ma näen segadused olevat Marissat, kes vaatab meid mõlemat jahmunult. Ta silmad liiguvad minu pealt vähemalt viis korda Riverile enne, kui ta avab rääkimiseks oma suu.

"Ootootoot..." Ta neelatab. "Kas sa pakkusid just Leale abi?" Ta osutab Riverile, ta silmad on maas, mõeldes, mida järgmisena öelda. "Ja sina kutsusid teda lollakaks?" Osutab ta mulle, ta suu vajub pärani lahti.

"Jah." Ütleme me Riveriga üheaegselt.

Me vaatame üksteisele otsa, mina häbenevalt ja tema lõbustatult. Siis vaatame me Marissa poole, kes oma peas puslet kokku üritab panna.

"Vabandage, ma võin olla küll täiesti hull, aga kas on midagi, mida ma ei tea?" Küsib ta kordamööda meile mõlemale otsa vaadates.

"Sa pole talle öelnud?" Küsib River vaikselt, kukalt sügades.

"Ise sa ei lubanud, mäletad?" Vastan ma kiirelt.

"Aga ma ei uskunud, et sa mind kuulad."

"Hallo!" Sekkub Marissa, kätega õhus vehkides.

Ma ohkan ja pöördun Marissa poole. "Mäletad sa seda meest, Malcolmi, eile õhtul?" Küsin ma temalt ning ta noogutab. "No, ta on Riveri isa..." Kui ma talle selle 'saladuse' avaldan, vajub ta suu veelgi rohkem lahti, ma ei uskunud isegi, et ta seda suudab. Ta nimetissõrm on suunatud minule. "Seega sina... elad temaga?" Ta sõrm liigub Riverile.

Me mõlemad noogutame.

Mõne hetke pärast paneb ta oma käeb imestusest näole. Siit tuleb ta dramaatiline reaktsioon, miks ta küll teatrikooli eelmisel aastal pooleli jättis?

"Jah, suur segadus ja üllatus. Lähme nüüd." Ütlen ma Marissale, avades kõrvalistuja ust.

"Oota!" Hüüab River, tulled ümber auto mulle lähemale.

Kui ta minuni jõuab, istun mina juba mugavalt autos ja hakkan ust sulgema, kuid enne kui ma seda teha jõuan, tõmbab ta ukse lahti. Ma märkan lihaseid ta õlavartel läbi ümber särgi, värin jookseb üle mu keha.

River, sa ei tohiks nii ilus olla, kui sa mu vaenlane oled.

"Oota." Kordab ta, Marissa vaatab teda kahtlustavalt, ikka segadused olles.

Ta laskub alla poole, kuni meie pead on samal kõrgusel, umbes meetri kaugusel üksteisest, üks tema kätest on auto katusel, teine autouksel.

"Mida sa tahad?" Küsin ma turvavööd kinnitades.

"Kuhu sa lähed?"

"Mis see sinu asi on?"

"Lõpeta raskesti kättesaadava mängimine, Lea." Ta tundub olevat mu vastusest üllatunud.