Tõde või tegu [Isac Elliot Fanfic]

5

Ama!" hüüdsin Ama palatisse sisse sadades ja ta vaatas nõrgalt naeratades minu poole.

„Hei, bitch!" sosistas ta ja ma läksin ta juurde.

„Kuidas sa end tunned?"

„No surnud ma igatahes pole, sida ma tean..." vastas ta ja ma naersin.

Ama oli selline inimene, kes ilmselt kunagi isegi enda surivoodil nalja viskab. Või seda vähemalt üritab.

Istusin ta juurde ja ta ema ütles, et jätab meid omavahele. See kõlas naljakalt. Nagu me oleksime mingis hale-naljakas haigladraamas.

Siis muutusin ma aga tõsiseks „Aga tõsiselt, Ama, mis juhtus?"

„Roolijoodikud. Need kuradi roolijoodikud." Vastas tema ja lisas „Aga vähemalt jäi nende auto terveks."

„Päriselt?"

„Musta huumorit on nii, et pritsib."

Me naeratasime mõlemad korraga ja ma küsisin, kas juht ikka karistada saab. Ama vastas, et kuigi juht paistis olevat rikas, loodab ta, et ta ei viitsi advokaatide ja kohtuga jamada ning lihtsalt kannab oma karistust, mis iganes see ka siis tulema peaks.

Olin Ama juures veel paar tundi ning suundusin siis tagasi koju. Otsustasin Isacule helistada, et talle juhtunust rääkida.

Pidin ootama vaid paar kutsuvat piiksatust enne, kui Isac rõõmsameelse „Jaa"-ga vastas.

„Hei, Isac! Kuidas läheb?"

„Hei! Ma juba igatsen sind" ma lausa kuulsin, kuidas ta läbi telefoni kurba nägu teha üritab.

„Ma usun." Vastasin ja sain vastuseks rõõmsameelse naeru.

„Millal jälle Eesti?" küsisin ma lootusrikkalt ning Isac ohkas kuuldavalt.

„Ma ei tea. Ma pean uut lugu salvestama hakkama ja kontserte on ju ka vaja anda." Seletas ta ning ma täiesti mõistsin teda. Ma arvan, et mina sellisele staariks olemise pingele vastu ei peaks.

„Kas kõik on korras?" küsis ta ja ma taipasn, et olin ilmselt juba päris pikka aega vait olnud.

„Ikka, lihtsalt täna on suht palju asju juhtunud ja mu parim sõber sai autolt kena hoobi..."

„Daaaaaamn. Kas see fänn-sõber?"
„Jah, täpselt tema."

„Mis ta twitter on?" küsis Isac.

„Eeeh... oot ma mõtlen." Ma taipasin, et ma ei teagi oma parima sõbra twitterit. Milline halb sõber.

„@amana vist. Sa saad minu followitest ka vaadata üle ju." Sõnasin ma lõpuks kahtlevalt.

Telefonist kostis natuke aega vaikust ja siis see surises. Vaatasin selle ekraani ja nägin, et Isac oli midagi tweetinud.

@IsacElliot: Get well soon, @amana ! When you get out, watch out for the cars ;)

Panin telefoni tagasi oma kõrva juurde ja kuulsin, kuidas Isac naeris.

„Ai, ta lööb mu maha." Sõnasin samuti naerdes.

„Miks siis?" küsis Isac vastu.

„Ära hakka."naersin ma ta süütukese hääle peale.

„Ma pean minema vist... Mida sa tahad, isa? Aa okei. Me peame stuudiosse veel minema." Ütles ta nördimusega.

„Nii hilja?"

„Ma olen ju staar, mäletad?"
***

Järgmine nädal oli igav. Ja uskuge mind, kui ma ütlen, et see oli igav, sest tavaliselt mul igav ei ole. Ma ei tea miks. Ilmselt selle pärast, et ma olen Isacuga ainult paar korda rääkinud ja meil pole isegi eriti aega sõnumeid vahetada.

Kui ma tavaliselt lihtsalt igavatel hetkedel loen, siis eile tabas mu ema mind lihtsalt aknalaual lamamast ja välja vahtimast. Tema oli väga mures ja küsis, kas ma hakkan depressiivseks muutuma või midagi.

Isa ainultnaeris ja patsutas mind õlale.

Ei tea, kui kaua ta suudab suud kinni hoida?

Ka täna ei osanud ma midagi teha. Sügisvaheaeg sai hoo sisse just üleeile ja ma ei suutnud otsustada, mida sellega peale hakata.

Järsku tundsin ma oma telefoni taskus tuttavlikult sumisemas ja lootus tärkas. See muutus veel suuremaks, kui ma lugesin, kellelt see oli.

Ikke: Ma. Tulen. Eestisseeeeee!! Yay!

Lootus plahvatas. See oli hea plahvatus.

Ma hüppasin natuke toas ringi ja naasin siis telefoni juurde.

Isac: Elisa? Ära sure, ma ei saa sind laeva pealt aitama tulla!

Mina: SA OLED JUBA LAEVA PEAL??? Miks sa midagi ei öelnud??

Isac: See pidi üllatus olema. Ma ei suutnud oodata.

Mina: Kaugel te olete siis?

Isac: Tund veel umbes. Ja ainult mina.

Mina: Juba tulen sadama poole.

Tegelikult ma veel ukse juures ei olnud. Ma olin alles ööriietes ja nedega ma küll minna ei saanud. Panin selga kollase dressipluusi ja t-särgi „you can READ!", jalga teksad ning tavalised mustad tennised. Ka nahkjakk oli sama.

Viimasel hetkel (nagu alati) suutsin ma kaasa haarata ka oma fedora ja juba ma olingi teel.

Sadamas ei olnud palju rahvast. Ilmselt oli see hea, sest nii leian ma Ikke kiiremini üles.

Läksin kohe saabujate ukse juurde ja niipea, kui Ikke uksest välja astus, hüppasin ma ta külge. Traditsioone ei rikuta.

„Hei!" ütles ta pead võimalikult taha keerates, et mind näha.

„Hei" sosistasin ta juustesse ja lasin jalad tagasi vastu maad.

Ikke pöördus minu poole ja suudles mind tugevalt. Isegi kui ma olin teda nii vähe tundnud, võttis see jalust nõrgaks. Nii gliche.

Suudlesin teda vastu ja mõned soome vanakestest turistid pobisesid pahaselt, kui meie pärast kohvritega keerama hakkama pidid.

„Sinu pärast arvas mu ema, et mul oli deprekas!" sõnasin nüüd.

„Päriseselt?" küsis Ikke üllatunult, „Kui hullult sa mind siis õige igatsesid, ah?"

„Päris hullult?" ütlesin naerdes.

„Ma kartsin juba, et ma olin ainus." Vastas Ikke kergendunult naeratades.
***
Uus osa! Yay...vist...
Ma panin teid see kord ikka s**aks kaua ootama. Vabandan selle pärast.

Selgitus: Vaheajal ma kukkusin hobuse seljast (jap, ma käin ratsutamas) ja mul oli peapõrutus. Lisaks selle kukkumisega enamastibkaasnevad õla ja seljavalud. Eriti lahe!

Siis. Tuli kool, armas 8. klass. Musimops.

Ja nüüd oleme omadega lõpuks valmis.

Tänan kuulamast/ootamast/lugemast!
✌