Tõde või tegu [Isac Elliot Fanfic]

9

Isac polnud mulle juba kolm päeva vastanud ja ma hakkasin reaalselt muretsema. Me olime ainult mõnda aega üksteist tundnud - okei. Aga see ei tähenda, et ma peaksin vähem sellele mõtlema.

Ma teadsin, et isal oli varsti tulemas pikem reis soome, mille vältel oleksin mina saanud Isacuga kohtuda. Ainus probleem oli see, et Isac ei vastanud.

Olin juba alla andma hakanud ja mõelnud, et ta on tüdinud või midagi, kui üks pärv mu telefon helises.

Täpselt nii, see oligi Isac. Vastasin kiiresti ja mulle kostus Isacu veidike väsinud hääl.

"Eli, hei!"

"Hei, kas kõik korras?" küsisin ma.

"Peaaegu. Aga ma pean sinuga rääkima. Mitte telefoni teel."

"See ei kõla hästi? Oled sa kindel, et sinuga on kõik hästi?" Küsisin ma.

On loogiline, et kui keegi ei vasta telefonile kolm päeva, on peale vastamist väsinud häälega ja ütleb "me peame rääkima" siis ei saa temaga kõik hästi olla.

Ma ütlesin seda sama ka Isacule ja ma kuulsin teda kergelt naermas.

"Dramaatiline, vòi mis?" muigas ta ja ma ei saanud sinna midagi parata.

Ka mind pani selle olukorra glicheelikus muigama.

"Ma saan laupäeval Soome tulla. Kas see sobib?" küsisin Isacult ja ta vastas, et loomutuleme see sobib.

Leppisime kokku saamiseks sama pizzeria, sest see oli ainus koht, kuhu ma reaalselt minna oskasin ja nii oli kõige lihtsam.

Ütlesime head aega ja ma viskasin telefoni voodile, et hakata pakkima omale kaheks Soomes veedetavaks päevaks vajalikke asju.

"Eli?" kuulsin isa häält alt korruselt hüüdvat.

"Mida?" hüüdsin vastu.

"Kas see sobib, kui me tuleme Helsinkist alles teisipäeval ära?" küsis ta ja ta sammude müdin tuli treppist üles.

"Loomulikult." vastasin, "Aga miks?"

"Ma pean paar asja veel korda ajama ja Nicke ei saa pealegi pühapäeval tulla."

"Mm... Kas ema või Tom tulevad?"

"Tom võibolla aga ema peab esmaspäeval juba tööl olema." vastas isa ja ma ütlesin talle, et jätkan pakkimist.

Seda ma tegingi, umbes 10 minutiks. Siis võtsin ma telefoni ja helistasin Amale.

"Hei, Ama!"

"Mh? Aa hei Eli!"

"Mis teed?"

"Ah ma ei tea, Kris on meil... Vaatame telekat." Ama naeris.

"Ah et siis Netflix and ch..."

Ma ei saanud lauset lõpetada, sest Ama segas vahele hüüatusega, mis väljendas ilmselt vastu vaidlemist ja pahameelt.

Mulle kõlas see nagu surev vaal.

"Ma lähen nüüd." Ütles ta kangelt, kuid ma sain aru, et ta polnud pahane. Pigem üritas ta ilmselt mitte naerma hakata.

"Olgu, pärast räägime!" Ütleain ma, tahtmata tema ja Krisi vahel midagi ära sogada.

Jätkasin pakkimist ning kuna oli suhteliselt külm ilm, ei olnud mu kotis palju muud kui mõned paarid teksasid, t-särgik, paar triiksärki ja dressipluus.

Lisasin ka oma armsa sinise spray, sest see oli mu lemmikvärv. Ülejäänu oli tavalised hügeenitarbed, raamatud ja arvuti.

Kott pakitud, läksin ma alla telekat vaatama, tahtmatta midagi kotist välja võtmisega mahajäämise ohtu seada.

All diivanil lamas aga põiki üle selle Tom. Ta kirjutas midagi oma telefonis ja telekas mängis suvaline kokandussaade.

"Tõmba kortsu, Tommy!" käskisin ma ta jalgu diivanilt maha lükates ja ta vastas mulle häälitsusega, mis sarnanes Ama eelneva surnud vaalaga.

"Ma vaatan telekat, kao minema!" hüüatas ta nördinult.

"Sa isegi ei vaata seda!"

"Vaatan küll! See...eee... Jamie Oliver on mu elu! Kuidas sa julged?!" huilgas ta ja isa ilmus köögiuksele.

"Siis võiks ju sina täna süüa teha, Tom?" Küsis ta muiates.

Võidurõõmsalt osutasin ma köögi poole ja Tom tõusis. Ta lonkis köögiukseni, pööras siis kõrvale ja jooksis trepist üles.

"Elisa, kuidas oleks, kui läheme juba täna? Saame hotellis soodukat, mida pikemaks me jääme." pakkus isa.

Isa oligi selline, kiire pööruga.

Ma ei saanud sinna midagi teha, sest mina ei maksnud ja pealegi olid mul asjad pakitud, niiet nõustusin ja läksin kotti alla tooma.