Tõde või tegu [Isac Elliot Fanfic]

22

Ama laksas omale käega vastu nägu.

"Mis sa siis nutad teda taga?" küsis ta veidike äreitunud häälega.

"Ma ei nuta teda taga," valetasin mina, "Ma lihtsalt tahan, et keegi mind kullakaevajaks ei peaks."

"Ja selleks sul seda YouTube'i videot vaja ongi?" küsis Ama jälle.

Laiutasin käsi: "Nojah?"

"Ei no hea küll! Teeme siis ära!" ergutas tüdruk mind ja Krisi takka ning me seadsime kaamera ühe valge koridoriseina äärde. Seal oli parim valgus ning ühtlasi sile valge taust.

Kris pani kaamera tööle ja filmima ning Ama tegi kätega gliché'likult kaamera ees plaksu ja nad ootasid, et ma rääkima hakkasin.

"Privaatsust?" küsisin ma ja viipasin käega, et poiss ja tüdruk uttu tõmbaksid.

"Sa paned ju nagunii kõigile vaatamiseks üles?" protesteeris Ama, kuid Kris vedas ta kättpidi minema. See poiss tõsiselt ja mõjub talle väga hästi.

Ohkasin ja hakkasin rääkima.

*Isac*

Seisin parajasti bussipeatuses, tagasiteel stuudiost, kui mu telefon järsku lolliks lähks. See surises mitu korda sekundis ja ma pidin selle välja lülitama, et ma imelik ei paistaks ja endale tähelepanu ei tõmbaks.

Kui buss tuli, istusin akna alla kohale ja toetasin pea vastu klaasi. Mis mul arus oli, et end niimoodi täis jõin ja siis veel sellest video üles panna lasin.

Ma sain juba hommikult Chrisilt pooletunnise peapesu alaealise alkoholitarbimise eest (rääkimata mu vanematest) ja kõige hullem oli see, et ma tegin Elisale haiget. Ta ei nõustunud mind isegi ära kuulama, kuid mul oli plaan, kuidas teda siiski seda tegema saada.

Koju jõudes ei lülitanud ma telefoni enne sisse, kui läksin üles ja haarasin oma arvuti. Avasin Twitteri ja nägin, et mu telefonil oli õigus. See lausa plahvatas erinevatest teadetest.

Avasinn ühe enda suunast saadetud tweedi ja selles oli link koos pisarsilmil emojiga.

Link viis YouTube'i videosse, mis oli pool tundi tagasi Elisa poolt üles pandud. Panin kiiresti kõrvaklapid pähe ja lülitasin video tööle.

Video algas, kui Elisa istus kaamera ette ja palus kelleltki, kes kaamera taga oli, privaatsust. Eeldasin, et see on see sama sõbranna Ama, kes meie esnakohtumiselgi oli.

Tüdrukute vahel oli väike naljatlev vaidlus, kuid siis jäi Eli üksi.

Ta alustas oma juttu:
"Kallid Ellioteerid! Ma pöördun nüüd otse teie poole, sest ma võlgnen teile seletuse ja te väärite seda. Kuulujutud on tõsi: Me Isacuga olime koos peaaegu kaks kuud. Kahjuks ei läinud asjad nii, nagu me lootsime ja tõenäoliselt tore uudis teile: Ta on jälle vaba!" tüdruk naeratas nukralt ja pühkis ära silma tekkinud pisarad.

"Isac," jätkas ta siis veidike murduva häälega, "Ma tahaksin kangesti vabandada, kuid ma ei tee seda. Me oleme tasa. Sina tegid mulle haiget ja mina jätsin sind maha. See ei ole pealtnäha midagi keerulist, kuid usu mind, kui ma ütlen: eile öösel mu aju küll nii ei arvanud."

Ka mulle tekkisid pisarad silma ja ma peatasin video, et mitte midagi vahele jätta. Siis peitsin ma oma pea käte alla ja vappusin hetke, samas kui pisarad voolasid mööda mu põski. Ta elab teises riigis. Mul ei ole isegi võimalust vabandust paluda.

"Isac, sa tead et see oleks läinud liiga keeruliseks. Ma ei saa sinna midagi parata. Ma lihtsalt pean seda ütlema: Anna andeks."

Siis läks video kinni ja ma virutasin arvuti ekraani tagasi vastu klaviatiuuri. Tõusin istukile ja lihtsalt istungi nii - pea kätevahel - paar minutit ja mõtlen, mida teha. Nii ma seda igatahes jätta ei saanud.