Tõde või tegu [Isac Elliot Fanfic]

4

„Hei, sa magasid just filmi parima koha maha!" sosistasi Isac ja toksis mind õrnalt sõrmega vastu põske. Mis oli ikkaveel ta õlal.

„Ah, mis? Mida?" ümisesin ma, kui ma silmad uuestilahti tegin, „Mis juhtus siis?"

„Lõputiitrid." Vastas Isac naerdes ja ma vaatasin saalis ringi.

See oli peaaegu täiesti tühi ja viimased inimesed lahkusid vaikselt. Vaatasin teeseldud pahameelega Isacu poole ja ta kehitas vaid õlgu.

„Okei. Tänks et lasid mul terve filmi maha magada." Ütlesin ma mossis nägu tehes ja Isac muigas.

„Sa ilastasid nii armsasti mu õlale ja..."

„Mida!?" hüüatasin ma „Miks sa mind siis ei äratanud?!"

„Nagu ma juba ütlesin..." hakkas Isac ütlema, kuid ma pomisesin oma ette.

„Uskumatu, et ma ilastasin just Soome superstaari õla kinos action-filmi vaadates täis. Uskumatu! Ama lööb mu maha."

„Ole nüüd, ma pole ju NII kuulus." Lohutas Isac mind muiates ja pakkus siis, et me võiksime minna näiteks jalutama.

Jalutama seepärast, et meil ei olnud enam millekski muuks eriti aega. Laevani oli vaid tund ja ma kirusin mõttes seda, et paps nii varase laevaga juba Tallinnasse naasta tahtis.

„Okei? Ja kuhu me jalutame?" küsisin ma vastuseks ja Isac kehitas õlgu.
„Mereäärde, parki, linna... Kuhu iganes." Loetles ta ja me otsustasime sadamakai kasuks.

Suundusime sinna ja me jõudsime sinna õnneks suhteliselt kiire kümne minutiga. Hea seegi. Suundusime esialgu mööda võimalikult mereäärset teed sadamast eemale, et siis varsti uuesti sadama poole tagasi suunduda.

„Miks sa selline oled?" küsis Isac järsku.

„Milline?" olin ma esiti segaduses.
„Noh tead küll. Selline vaba ja nagu... lapselik. Heas mõttes, muidugi." Seletas ta.

„Ma ei tea. Ma lihtsalt ei taha elada seda igavat täiskasvanud (ja ühtlasi täissöönud) töömesilase elu. See tundub nii... igav?"

„No sellisel juhul on küll pekkis, sest mina töötan juba praegu."

„Aga sa teed muusikat. Muusika on hea asi!" hüüatasin mina, „See aitab nii paljusid ja rõõmustab veelgi rohkemaid."

„Tänud!" ütles Isac naeratades ja lasioma pea rinnale rippu.

„Millal sa Eesti tuled jälle?" küsisin ma, taibates, et kui ta seda varsti ei tee, siis ei näe ma teda enam tükk aega.

„Ma ei tea," ütles ta mõtlikult, kuid siis läks ta nägu jälle natuke rõõmsamaks, „Ära muretse! Ma olen ju „Soome superstaar."

Naeratasin ja me jalutasime nauke aega mugavas vaikuses.

Natukese aja pärast, kui me olime juba päris kenakese teed sadamast eemale jalutanud, märkisin ma ära, et me peaksime tagasi minema hakkama ja kui me ümber pöörasime, võttis Isac mul ettevaatlikult käest kinni ja sikutas mind enda poole.

Mitte tugevalt, vaid just vastupidi, kõhklevalt. Kui ma oma pea tema poole pöörasin, leidsin, et ta nägu oli mull väga lähedal ja ta surus oma huuled mu suule.

Hetkeks olin ma kohkunud, sest ma poleks kunagi arvanud, et mu esimene suudlus toimub nii järsku või nii äkitselt, aga end sekundiga kogudes naeratasin ma kergelt ta suu vastas ja suudlesin vastu.

Kui me lõpuks eemale tõmbusime, naeratas ta laialt ja sõnas hingetult „Oh sa pagan! Sa teed mind väga, väga õnnelikuks!"

Mina, kohmetus ise, nagu ma olen, vastasin lihtsalt suure naeratusega „Sina mind ka, Isac."