Tõde või tegu [Isac Elliot Fanfic]

14

Lift viis mu üles ja kui ma õige ukse taha jõudsin olid ilmselt kõik mu närvid viimseni pingul. Rahu, Elisa, rahu.

Astusin uksest sisse ja mind tervitas heledalt ja modernselt sisustatud kontor, mille seinu kaunistasid erinevad auhinnad. Isac ja Chris istusid laua taga, Chris oma kontoritoolis, Isac klientidele mõeldud toolis teisel pool lauda.

"Tere, sina oled ilmselt Elisa?" tervitas Chris mind ja surus mul kätt samas, kui Isac tõusis, et mind tervituseks kallistada.

"Tõepoolest." ütlesin ma naeratades, oskamatta muud lisada.

"Ja sa tahaksid teha karjääri muusikaäris?" pidas Chris ikka jutujärge üleval.

"Täpselt nii." vastasin ma jälle lühidalt, lootes et see ei tekita piinlikku vaikust.

Ma ei pidanud muretsema. Agendina oli Chris paras lobamokk ja umbes 15 minutiga oli ta jõudnud mult peaaegu terve mu eluloo välja pinnida.

Siis küsis ta just nagu muuseas: "Kas sa oled ka nõus mulle oma laulu esitama?"

Noogutasin ja vaatasin Isacu poole: "Kas sul on kitarr?"

Isac näitas enda kõrval teisel pool seinale toetuva koti poole ja sellest ma järeldasin, et oli."

Kuni Isac seda välja võttis, rääkisin mina laulust, sellest miks ma tahan muusikuks saada ja kui palju mul laulmisega kogemust on.

"Laulu nimi on "Nothing left to hide"" ütlesin ma kiiresti veel korra, enne kui Isac esimesed akordid tõmbas ja ma laulma võisin hakata.

[Ma ei hakka sõnu uuesti välja kirjutama :3]

Kui me lõpetasime, saime Chrisilt kerge aplausi ja ta naeratas.

"Sa oled küll veel noor, kogenematu ja roheline, aga sinus on midagi." Ütles ta, "Sa võiksid Isacuga koos esineda, kuidas see sobiks?" Küsis ta seejärel.

"Loomulikult!" Vastasin ma isegi mõtlematta, üllatunud, et see nii lihtsalt läks.

"Aga!" peatas agent mu rõõmutantsu "Sa pead arvestama sellega, et sa võid esinemiste pärast koolis teistest maha jääda..."

"Ma olen hea iseseisvas õppimises" ütlesin kiiresti vahele.

"Seda küll. Ja veel: arvestage sellega, et osa Isacu mainest on ka see, et ta on veel vaba.."

Sellega läks mees kontorist välja ja jättis meid Isacuga kahekesi vaikusesse istuma.

"Talle meeldibki dramaatilisi väljumisi teha.." Ütles Isac lõpuks.

"Niiet... Kohtumine on läbi?"

"Tõenäoliselt." Kehitas poiss õlgu, "Kui ta meid siia veel tagasi tahab, siis ta helistab."

"Hea küll.. Mis me siis nüüd teeme?" Küsisin ma üllatunult.

"Nüüd on meil vaba valik. Chrisil läheb vähemalt paar päeva, et sind minuga lavale korraldada ja seni on väga palju inimesi, kes sinuga kohtuda tahavad." Arvas Isac.

"Nagu näiteks?"

"Noh, minu isa ja ema, tantsijad, fännid..." alustas ta, kuid ma peatasin ta ehmatusega.

"EMA!"

"Mis toinub, Elisa?" küsis Isac kulme kergitades.

"Mu ema ei tea ikka veel ei sinust ega mu muusika karjäärist midagi!" hüüatasin kohkunult.

Appi! Mida ma talle ütlen?? Ma ei saa ju talle lihtsalt helistada, nagu "Ah hei emps! Kle ma mõtlesin, et äkki sind huvitab: ma otsustasin Soomes muusikuks hakata ja ahjaa! Tead, ma ühtlasi nagu sain tuttavaks ühe Soome popstaariga, keda ma nüüdseks paar korda suudelnud olen."

Ma olen kindel, et ta viskaks mu majast välja.