Tõde või tegu [Isac Elliot Fanfic]

23

*Kaks nädalat hiljem*

Peale video üleslaadimist lendas sotsiaalmeedia veel hullemini õhku. Ma ei saanud ainult hate'i - seda mitte. Ma sain ka kirju selle kohta, kuidas fännid meid ikka veel shipivad, ja selle kohta, et osadki oleks minu olukorras sama teinud.

Siiski koosnesid kirjad ka suures osas süüdistustest, et mina olin murdnud Isacu südame ja et minu pärast ei suhtle ta enam oma fännidega sama palju, kui varem.

Võibolla see oligi minu süü. Võibolla olin mina meie suhtes see asshole.

Sulgesin oma silmad ja toppisin pea padja alla. Ma ei vaadanud oma telefoni, sest mul polnud sealt enam midagi leida. Olin ära kustutanud peaaegu kõik oma sotsiaalmeedia kontod, välja arvatud need, mis olid nii privaatsed, et keegi ei võinud neid leida.

Järsku kuulsin oma kapil lamava telefoni helinat. Helistajaks oli Ama, kes oli Krisiga aina paremas ja paremas suhtes. Nad käisid peaaegu igal pool koos ja ma pean ütlema, et nad sobisid teineteisele perfektselt.

Vaatasin telefonile ja mind tervitas kohe Ama hääl: "Hei, Eli! Me pidime ju täna shoppama minema! Kus sa oled?"

Kortsutasin kulmu ja küsisisn vastuseks: "Mida?"

"Me pidime täna Solarisse kinno ja shoppama minema, mäletad?"

"Ah? Pidime või?" mul ei olnud isegi hämarat mälestust sellest, et ma midagi Amale lubanud oleksin, kuid ilmselt oli see tõsi, sest ma unusfasin viimasel ajal pidevalt asju.

Hüppasin voodist välja, vabandasin Ama ees kohtumise unustamise pärast ja lippasin siis kiiresti vannituppa, et end valmis sättida.

Panin selga põlvedelt katki mustad teksad ja lihtsa valge t-särgi, mis ütles lihtsalt "stop". Siis kammisin ma ära ikka veel punased juuksed, mida mul polnud kahjuks ammu tuju olnud otstest värvida. Võibolla mõni teine päev, mõtlesin ma oma kapi peal seisvaid värvipurgikesi vaadates.

Siis haarasin ma oma seljakoti ning camo-teksajaki, ning suundusin ukse poole, et oma tennised jalga siduda.

"Elisa, kus sa kiirustad?" küsis ema elutoast.

"Ma lähen Anna ja Kristoferiga Solarisse. Õhtul näeme!" vastasin ja mu ema lehvitas vastuseks.

Mu pere oli mu soovist ikkagi mitte lauljaks hakata alguses üllatunud, kuid nad leppisid mu selgitustega kiiresti ja nii elasin ma jälle klassikalise Eesti tüdruku elu.

Tõin maja tagant oma uue jalgratta, mis oli küll kasutatuna ostetud, kuid siiski kena välimusega valge ja musta kirju.

Kui ma Solarisse jõudsin, panin jalgratta kahe lukuga kinni ja suundusin siis esimeste nähtavate liuguste poole. Ama ja Kris ootasid mind juba R-Kioskis ja sõid mõlemad hotdogi.

"Nii, kuhu esimesena?" küsisin ning vaatasin ringi.

Siin oli täna erililiselt palju rahvast. Kris ja Ama suunasid mind edasi selle osa poole, kus tavaliselt kontserte peetakse ning mul hakkas vaikne kahtlus tekkima.

Kui me rahvamassidest läbi liikusime, sain ma järsku aru, et liiga paljud inimesed vaatavad mind ja mõned isegi sosistasid omavahel minu poole näidates.

Muidugi, mitte kõik, aga piisavalt, et ma küsiksin: "Ama, mida me siin teeme?"

"Kohe näed."

"Kristofer?"

"Kohe näed."

Me jõudsime esimese korruse piirdeni ning mu kahtlused said tõeks. Lava peale oli valmis pandud korralik esinemis setup ning lava ääres rääkis paari tehnikuga juttu Isac Elliot isiklikult.