Tõde või tegu [Isac Elliot Fanfic]

7

Isac läks peale Tomi koju jõudmist kiiresti minema ja jättis mu selgitama. Noh, nüüd tuli seletada vaid empsile. Pean ütlema, et see tegi asja kohutavalt palju lihtsamaks. Üldiselt on mu ema väga mõistev inimene ja vahel isegi läheb mu elu üle natuke liiga hoogu.

Suundusin üles oma tuppa ja seadsin end koos arvutiga aknalauale. Kerisin end kerra, võtsin pleedi ümber ja hakkasin Supernaturali vaatama. Ma ei pannud alguses tähelegi, kuidas taevast suuri räitsakaid alla langema hakkas.

***

Paari tunni pärast ärkasin püssipaukude peale. Mitte tegelike vaid arvutist tulevate, loomulikult. Ma olin maha maganud 3 osa ja üks parimaid tegelasi oli surma saanud. Vaat mis võib juhtuda paari tunniga. Ühtlasi oli lumi maa täiesti valgeks sadanud ja esimesed lumelükkajad loopisid lund suurtesse hangedesse teepervedele.

Kuuldes oma telefoni helisemas, oleksin pa peaaegu selleni kiirustades aknalaualt alla kukkunud ja palju ei puudunud ka, et mu arvuti oleks oma elupäevad just seal samas kõrval lõpetanud.

Haaranud telefoni pihku, sain ekraanil vilkuvast pildist aru et tegu on Amaga.

"Hallo." Ütlesin ma seda ühe kõrva juurde seades.

"Tere Eli, kas sa viitsid mulle haigla juurde vastu tulla?" Küsis Ama, "Ma saan täna välja ja tiba raske on üksi koju minna"

"Kus su vanemad siis on?"

"Tööl..."

"Oh, neid tänapäeva vanu küll!" lõõpisin ma oma vanaema juttu ainult veidike teisele vanusegrupile suunatuna.

Leppinud Amaga ajaks kokku 17.30 taipasin ma, et mul on veel 2 tundi aega ja otsustasin käia kiiresti dus"iall. (Telefoniga ei saa sh-tähte kirjutada).

Peale pesemist tegin omale kerge meigi, mis koosnes BBkreemist ja ripsmedushist. Panin selga ruudulise triiksärgi ja kõrge vöökohaga teksad, millesse sai pluusi mugavalt toppida. Siis otsisin välja oma talvised õueriided.

Panin end riidesse ja läksin õue. Karge õhk pahvatas mulle näkku ja oli veider, et alles poole päeva eest oli samas kohas olnud vaid mõni tilluke külmakraad.

Kuna mul polnud enam jalgratast ja ma poleks sellise külmaga sellega sõita nagunii julgenud, suundusin ma bussipeatusesse.

Kui ma olin bussis mõne minuti istunud ja mööda sõitvaid autosid vahtinud, pidin hakkama otsima oma telefoni selle talvejope miljonitest taskutest. Helistajaks oli, nagu ma arvasingi, Ama.

"Hei, Ama!" tervitasin ma telefoni.

"Kuule kas sa jõuad natuke varem siia? Ma saan varem välja."

"Rõõm ka sinu häält kuulda. Eks ma siis ütlen bussijuhile, et meil on siin fast and furious käimas. Küll ta juba siis talda annab." sõnasin ja kuulsin Amat ohkamas.

"Tee lihtsalt kiiresti, kui sa kõnnid, eksole?"

"Luban."

Väike piip andis märku, et kõne on läbi ja bussi pidurid märkisid, et samamoodi on läbi mu bussisõit.

Kõndisin tavalisest vaid veidike kiirema tempoga haigla juurde ja ei saa öelda, et ma oleksin hiljaks jäänud. Ama oli ukse juures oma koti, karkude ja kipsiga.

"Hei!" hüüdis ta ja lehvitas.

Ta juhksed olid põimitud ilusaks üle-õla palmikuks ja tal olid seljas absoluudselt mitte talvele vastavad riided.

"Hei, Ama, kas sul paksemaid riideid polegi?" hüüatasin ma üllatunult.

"Väiksed. Viitsid minuga uusi vaatama tulla? Ma külmun surnuks muidu!" vastas ta ja väristas end miinuskraadide pärast.

"Okei, on sul raha olemas?"

"Loomulikult!" vastas Ama ja me võtsime suuna kaubanduskeskuse poole.
***

Ohjummel. Ma lihtsalt vabandan. Teate ise, miks.
Ta-daa?