Tõde või tegu [Isac Elliot Fanfic]

19

"Kibe!" ütles poiss alguses vaikselt, kuid kohe ühines temaga ka ja mõlemad hakkasid ühtses rütmis "Ki-be! Ki-be!" korrutama.

Peitsin pea kätevahele ja vaatasin sealt Isacu poole. Tema vaid naeris ja viipas mulle kergelt muiates.

Ajasin end uuesti sirgu ja naaldusin tema poole. Ta tegi sama ja hetke pärast meie huuled puutusid.

Ama ja Danu huilgasid ja kargasid kahekesi mööda tuba ringi. Meie Isacuga ainult naersime.

Kui Ama ja Danu uuesti maha rahunenud olid, istusid nad hingeldades maha ja Ama kontrollis, et telefoniga midagi juhtunud poleks.

Järsku ma taipasin, et me ei tohiks kindlapeale veel minu ja Isacu suhet avalikustada. Vähemalt mitte sellisel moel, sest siis lööks Isacu manager ta tõenäoliselt maha.

Sosistasin seda ka Isacule ja noormees nõustus.

"Ama, kas sa palun saaksid selle suudlus videot editides välja lõigata?" küsis ta ja Ama noogutas.

Peale veel paari ringi otsustasime me midagi muud teha. Kuna me kuidagi filmi osas otsusele jõuda ei suutnud, hakkasime hoopis reis ümber maailma mängima.

Ilmselt väsisime mängides lõpuks ära, sest kui ma hommikul uuesti ärkasin olid mu põse all kaks punast mängunuppu ja tundsin, kuidas üks Isacu käsi mu selja peal lebas. Ta magas minu kõrval, cap pooleldi peast ära ja teine käsi pea all.

Koukisin ettevaatlikult oma taskust telefoni ja tegin temast pildi. Täpselt pildi hetkel sähvatas välk ja Isac hüppas, käsi näo ees, püsti.

Kahetsesin, et olin unustanud telefoni välku kontrollida.

"Head refleksid!" märkisin ma, naljatades tema reaktsiooni üle.

Isac kehitas õlgu: "Mul pole järsult näkku laksivate välkudega just parimad kogemused.."

"Oh, sorry," pomisesin ma, taibates, et ta pidas mind ilmselt ehmatusega paparatsoks.

"Pole hullu," vastas poiss naeratades ja tõmbas mu oma käte vahele.

Surusin end tema vastu, käed ümber ta keha põimitud ja mõtlesin, kuidas küll mul nii vedanud on.

Isac tõmbas end veidike minust eemale, suudles mind kiiresti ja tõusis siis püsti, et minna kööki kohvi tegema.

Mõne hetke pärast ajasin ka mina end püsti ja läksin tema juurde köögi laua taha. Avasin oma telefoni ja vaatasin üle, mis mulle kirjutatud on.

Üks sõnum oli mu isalt:

Paps: Tule tagasi hotelli. Kolme tunni pärast on minek.

Ta oli selle saatnud tund aega tagasi, mis tähendas, et ma pidin päris kohe minema hakkama.

Teine sõnum oli Chrisilt:

Chris Malteze: Mul on sind ja Isacut kohe kontorisse vaja

Hea ajastus, see sõnum oli saadetud kolm minutit tagasi.

"Ikke, kas sa said ka selle sõnumi?" küsisin ma poisilt, kes parajasti oma Instagrami läbi sirvis.

"Mh? Mis sõnumi?" küsis ta üllatunult?

"Selle mis Chris just saatis?"

"Millise? Selle?" ta näitas mulle sõnumit.

"Just selle. Ma ei saa tulla. Ma pean Eestisse minema," seletasin ma.

"Ma arvasin, et sa pidid tohtima Soome jääda?" küsis Isac.

"Seda küll, aga ma ei saa ju elada ainult selle kohvritäie riiete peal, mis mul on," muigasin ma, "Ja ma ei saa ka hotellis elada."

"Sa saaksid meil elada ju!"

"Kohvritäie riiete peal ikkagi mitte," hakkasin ma naerma.

"Hea küll, hea küll," naeris ka Isac.

"Ütle mulle siis edasi, mida Chris tahtis," palun ja Isac nõustub. Kallistan teda ja suundun siis üle ikka veel magavate Ava ja Danu uksest välja bussipeatuse poole.

***
Hohh! Uus osa! YAY!