Tõde või tegu [Isac Elliot Fanfic]

2

„Hei hei, kõik on hästi! Tõsiselt! See oli ainult mäng!" rahustasin ma neid ja Ama ning Kris tõttasid mulle appi.

Ka halli dressipluusiga kutt rahunes maha ja tuli uuesti meie poole tagasi.
Ta polnud ikka veel kapuutsi peast võtnud, kuid ta nägu tundus tuttav ja ma otsustasin talt selle kohta küsida.

Nad seletasid midagi soome keeles ja kui nad taipasid, et me midagi aru ei saa, hakkasid nad seda kõike inglise keeles ümber jutustama.

(A/N Ma ei hakka ingl k juttu siia välja kirjutama, sest see võtaks aega aga enamus, mis Isac või teised mitte-eestlased räägivad ja vahel ka eestlased omavahel on ingl k. Lihtsalt mainin ära. Soome keel ja muu selline tuleb ikka õiges keeles)

Kokkuvõttes sain umbes aru midagi sellist, et nad on selle poisi ihukaitsjad ja et ma ei saa täna talt autogrammi.

Kui ma küsisin, et miks ma ta autogrammi peaksin tahtma eeldasid nad, et ma ei saanud jutust aru ja hakkasid seda veel lihtsamalt ümber seletama.

Ma tüdinesin peagi kahe suure mehe katsetest mulle kõike seda uuesti selgeks teha ja pöörasin end ringi, et lihtsalt minema minna. Kahjuks püüdsid Kris ja Ama mind kinni ja keerasid uuesti meeste suunas.

„Klaari nüüd oma segadus ära, tüdruk!" ütles Ama mu isa imiteerides.

„Klaarige ise, gosh, teie käskisite mul seda teha ju!" vingusin ma, kuid seletasin meestele siiski, et mul pole mingit autogrammi vaja.

Kui mehed oma jutuga uuesti alustasid, lõin ma käega vastu nägu ja valmistusin väga mõtetult kulutatud järgmiseks viieks minutiks, kuid siis tuli seni kõike muigega pealt vaadanud poiss oma turvameeste tagant välja ja hakkas ise rääkima.

„Anna andeks, nende inglise keel ei ole just tugevaim," ütles ta täiesti puhtas, kuid siiski soome aksendiga inglise keeles.

Ma muigasin „Märgata oli jah, aga ole nii kena ja seleta neile, et mul pole mingit autogrammi vaja ja et see oli lihtsalt üks kihlvedu," ütlesin talle ja ka tema paistis üllatunud.

Seepeale küsisin ma „Kes sa üldse oled, et ma nii hirmsasti su autogrammi tahtma peaksin?"

„Isac," ütles ta lihtsalt.

„Mina olen Elisa või nendele keda ma veel ei vihka Eli, ja edasi?" küsisin ma.

„Lundén." Ütles ta ja ma ei taibanud ikka midagi.

Ta seletas mulle, et ta on soome laulja ja et ta on rohkem tuntud nime all Isac Elliot. Ma isegi taipasin midagi, sest olin teada millalgi telekas näinud ja pealegi mõned meie klassi tüdrukud olid ta suured fännid.

„Siis on ju arusaadav," ütlesin ma lõpuks, "aga autogrammi ma ikkagi ei taha."

Isac naeris ja vaatas siis oma telefoni.

„Ma pean kahjuks minema, mu laev läheb tunni aja pärast." Ütles ta ja suunas siis oma telefoni ekraani minu poole, „Kirjuta mu number üles, siis saad mind järgmine kord hoiatada, enne, kui ma Tallinnasse tulen jälle ja sa mulle selga kavatsed hüpata."

Ma naersin ja toksisin numbri kiiresti telefoni.
Isac lehvitas ja kiirustas siis välisukse poole ning mina pöördusin Ama ja Kristoferi juurde. Nad olid vahepeal minu seljatagant kadunud ning uuesti pingile istuma läinud.

Kui ma nende juurde jõudsin, plaksutas Ama veidralt piiksudes käsi ja põrkas pingi peal üles-alla.

„Issver kuidas sul veab!!!" piiksus ta „Sa said just tuttavaks Isac fucking Elliotiga ja ta andis sulle oma numbri!"

„Oota, sa tead teda?"

„Ta uus singel tuli just välja, otse loomulikult ma tean teda!" hüüdis Ama ja plaksutas käsi.