Tõde või tegu [Isac Elliot Fanfic]

12

Kui Isac tagasi jõudis, esitlesin talle oma laulusõnu ja seda osa viisist, mille olin juba suutnud välja mõelda. Ta paistis üllatunud, et ma nii suure tööga juba hakkama olin saanud ja võttis oma kitarri kotist välja.

Kui ta selle häälestamisega ühelepoole oli saanud, palus ta mul laulu korra uuesti laulda. Seekord mängis ta mulle vaikselt akorde kaasa ja oh kuidas ma seda armastasin.

Mulle on alati meeldinud saatega laulda ja see, kui Isac minuga teisel korral refrääni kaasa laulis, oli maagiline. Kui me lõpetasime, pani ta kitarri kotti tagasi ja kukutas end selili voodile. Ma tegin seda sama ja ta asetas oma käe õrnalt mu põsele.

"Ma võikson homme oma manageriga rääkida. Ma olen kindel, et ta oleks huvitatud." ütles ta siis vaikselt.

"Ma ei oska showd teha..." kahtlesin ma endiselt ja mul oli tõsi taga.

"Ega sa kohe alguses peagi!" lohutas Isac ja mõtles veidi järele, "ma arvaksin, et alguses esined sa minuga koos ja siis kui sa jalad alla saad, siis saad ilmselt oma tuuri."

See oli minu jaoks tõeline kergendus. Vähemalt on keegi, keda rahvas armastab ja teab ning kes teab, mida laval teha.

Natuke aega peale lihtsalt kahekesi voodil lebamist ütles Isac, et ta peaks minema ja ma noogutasin. Ma teadsin, et kui isa tagasi tulles Isacu siit leiaks, ei oleks hädaldamisel kindlt mitte mingeid piire.

Isac tõusis püsit ja suudles mind õrnalt, enne kui ta oma nahkjaki võttis ja uksest välja läks.

Mina jäin aga edasi voodile lamama, mõeldes järele selle üle, kui palju veidraid ja imelisi asju minuga juhtunud on.

***
Ma ärkasin hommikul koputuse peale ja tõusin kiiresti voodist üles. Ukerdasin end välja ja leidsin ukse tagant täies ülikonnas ja välja minemise valmis isa.

"Hei!" ütlesin ma üllatunult, kuid samas rõõmsalt, sest mul oligi vaja temaga rääkida.

"Hommikust! Ma tulin vaatama, kuidas sul läheb." Vastas ta ja vaatas toas ringi.

See oli natuke segamini aga ilmselt ei näinud isa midagi eluohtlikku, sest ta kallistas mind ja hakkas juba uksest tagasi minema, kui ma ta peatasin.

"Oota," ütlesin ma, "Mul on vaja sinuga rääkida!"

Ta pöördus tagasi, tuli tuppa ja istus mu voodi peale.

"Mis mureks?" küsis ta.

"Ma..ee..tahaksin proovida, kas ma suudan teha karjääri lauljana.." ütlesin ma kohmetult, sest see oli veudike veider situatsioon.

Tavaliselt, kui keegi tahab lauljana läbi lüüa, esineb ta kas väikestes kohtades või YouTube'is ja avastatakse siis ning siis pakutakse talle ehk plaadilepingut või midagi taolist.

Minu puhul aga pakuti mulle sellist võimalust põhimõtteliselt ilma kontrollimatta, kas ma üldse laulda oskan.

"Sina? Ja laulja?" Isa hakkas naerma.

Ta küll teadis, et mul on häält, kuid samas teadis ta ka, kui ebakindel ma selle suhtes olen.

"Mäletad seda poissi, kes on laulja ja keda ma kohtasin, kui me viimati Soomes olime?" küsisin ma.

"Nojah, tema pärast ma sind kaasa kutsusingi. Ma arvasin kohe, et tahad temaga kohtuda." Vastas isa.

"No vot. Talle meeldis üks minu kirjutatud lauludest ja ta oli kindel, et tema manager oleks minust huvitatud." ütlesin ma.

Ma ei hakanud mainima, et meil ei lubataks muidu ilmselt koos olla ja kõike seda jama, sest ma ei tahaks tekitada isale arvamust, nagu kasutaksime me üksteist kuidagi ära.

"Noh.. Kui sul tõesti selline unistus on ja ka võimalus selle täide viimiseks, siis me ei seisa sul kuidagi ees." sõnas isa ja lisas hoiatavalt: "Aga ära TÕELIST ennast ära unusta."

***
Ma tõesti vabandan, et ma pole update'inud! Ma käisin reisil ja vaheaeg on ka üsna kiire olnud :c
Ma armastan teid, kes te viitsite seda lugeda isegu kui ma aeglaselt updatein :3

❤❤❤