Tõde või tegu [Isac Elliot Fanfic]

10

Laevasõit oli, nagu ikka, kohutavalt igav. Pealegi oli neljapäeva õhtu ja peaaegu enamus laevast oli tühi, niiet polnud ka inimesi, keda jälgida.

Kuna mul ei tulnud paremat ideed, hakkasin suvaliste inimestega rääkima.

Esimeseks ohvriks valisin enda kõrval istuva vanadaami, kes paistis näojoonte järgi eestlane.

"Tere, kuidas elu kulgeb?" küsisin talt, oskamatta muud teemat võtta.

"Hästi, hästi!" vastas ta.

See oli ainus vastus, mida ma talt sel päeval sain.

Võtsin välja oma telefoni ja hakkasin inimesi intervjueerima. Täiesti suvaliste asjade kohta.

Näiteks küsisin ma ühelt mehelt, kuidas ta armuke elab. Ta läks näost punaseks ja pakkus mulle raha, et ma ta naisele ei räägiks.

Mina, kohkunud tema kohkumusest, lükkasin viieka tagasi ja sõnasin üllatunult: "Woah, woah, rahu. See oli ainult tüng!"

Mees läks veel punasemaks ja tõusis ning lahkus.

Nii palju siis sellest.

Igatahes ei andnud ma alla ja küsitlesin läbi oma 10 inimest, enne kui me sadamasse jõudsime. Isa andis mulle hotelli kaardi ja ma suundusin pitsa restorani poole.

Seekord ma taco kuubikukesest süüa ei ostnud ja läksin lihtsalt otse restorani. Isac istus samal kohal, kus eelminegi kord ja viipas mulle tervituseks, et ma teda märkaksin.

Polnud erilist vajadust, ma märkasin teda nagunii.

"Elisa, kas kõik on korras?" küsis ta, kui ma laua juurde jõudsin ja ta minu kallistamiseks püsti tõusis.

"Mhmh, kuigi ma olen mures?"

"Miks?" Isac paistis üllatunud.

"Sinu pärast, loomulikult! Sa pole mulle juba pikemat aega vastanud ja sa ütlesid mulle: Me peame rääkima. See on murettekitav." Vastasin ma.

"Okei, asi on nii..."

"Kas ma võin teie tellimuse võtta?" Küsis eelminegi kord meid teenindanud klõbisev ettekandja vast isegi liiga valjult.

"Ei!"

Ma olin päris kohkunud, kui Ikke niimoodi ettekandjale sähvas, kuid see ei paistnud neiut hirmutavat ja ta klipitses lihtsalt järgmise laua juurde.

"Asi on nii...?" julgustasin ma Isacut juttu jätkama.

"Asi on nii, et ma rääkisin oma perele ja managerile sinust, sellest et ma tahan sinuga tihemini kohtuda ja kui sa nõus oled, siis sind avalikkusele esitleda." Alustas Isac.

Ma olin väga erutatud sellest, et Isac minuga koos olla tahtis ja et ta sellest oma vanematele rääkis, kuid samas ei tekitanud minus eriti kindlust fakt, et Isacu hääl kõlas, nagu oleks hullem veel tulemas.

"Nad ei võtnud seda uudist eriti hästi vastu. Ma tean, et mul ei ole lubatud tegelikult tüdrukuid välja viia või midagi seesugust, aga nad ütlesid, et nad teeksid erandi, kui sellest oleks karjäärile kasu.

Loo moraal: Mul ei lubata sinuga kohtuda, sest sa ei ole kuulus." Isac lõpetas jutu ja ma seedisin, mis ta oli öelnud.

"Niiet sa tahad minuga lahku minna, sest ma ei ole piiasvalt kuulus?" peab ütlema, et ma olin sellest faktist tõsiselt häiritud.

"Mitte seda. Mul on üks mõte, aga mul pole aimugi, kas sellel on võimalust läbi minna."

***
BOOM!
Kaljurippuja.
Olge lahked, ma armastan teid :3