Tõde või tegu [Isac Elliot Fanfic]

17

Tüürisin end esimese asjana oma kovri juurde. Seal valitses kohutav seagdus ja raske oli leida midagi, mis Isacu sõpradega kohtuma minekuks sobiks. Kõik mu kaasa pakitud asjad olid kas üpriski pidulikud või liiga kodused. Miks, Elisa, miks ei võiks sa kunagi asju pakkides reisi enne läbi mõelda?

Lõpuks leidsin kohvrist musta-valgekirju skater-kleidi ja panin selle selga koos oma armastusväärse kollase salliga. Juuksed kuhjasin pealaele lihtsasse krunni ja panin jalga armsad kallid conversed. Siis seadsin ma sammud lähima bussipeatuse poole, et sealt mõne bussiga Isacu juurde sõita.

Mul vedas, ma ei pidanud bussi ootama rohkem, kui kaks minutut. Istusin ühele vabale kohale kahe vanemapoolse naise kõrval ja sukeldusin internetiavarustesse. Otsustasin googeldada Isacu tantsijaid, et ma vähemalt nende nimed meelde suudaksin jätta. Veidral kombel, googeldades Isac Elliot's Dancers ei leidnud ma midagi. Alles rootsi keele kaudu sain ma veidike infon ja seegi koosnes kahest nimest: Lasse ja Daniel. Ma eeldasin, et nad on siis kõige lähemalt Isacuga seotud ja ehk nad on ka Isacu juures. 

Peale seda retke internetiavarustes suundusin ma oma Spotify playlisti. Ma polnud juba ammu uut muusikat otsinud ja tänu sellele avasin ma Spotify soovituste playlisti. Kuulasin sealt mõnda tundmatut bändi ning kirjutasin isegi paar nime üles. Peale mõnda laulu algas reklaam, mis kõlas kahtlaselt tuttavalt ja peale paari sekundit tundsin ma lauljas ära Isacu. Lauluks oli üks tema uutest lugudest: No One Else. 

Just tänu sellele reklaamile tuligi mulle meelde, et kuigi Isac oli olnud armas ja kannatlik ja hooliv ning kuulanud ära ka kõik mu ebaõnnestunud katsed muusikat teha, ei olnud mina ikka veel tema ülemaailmseid hitte kuulanud.

Avasin esimese laulu ja selleks oli sama, mida ma ennegi kuulsin, ehk No One Else. Kuulasin seda ja kui ma oleksin olnud nutja tüüpi, siis ilmselt mul oleksid pisarad silma tulnud, sest ma ei suutnud ette kujutada, kui andekas ja ilusa häälega on see sama blond armas soome poiss, keda ma kogematta Tallinnas hirmutasin. 

Buss peatus ja ma lipsasin esimesena avanevatest ustest välja. Saatsin Isacule sõnumi.

Mina: Hei! Ma nüüd teie bussikas. Kuhu edasi?

Isac: Oota hetk..

Mina: ?

Isac: Tasa, tasa.. Oota..

Mina: ??

Isac: Okei vaata üles.

Vaatasin õhtust tänavat ja ei taibanud selles midagu eriskummalist. Järsku haaras keegi mul ümbert kinni ja mind tõsteti õhku. Ma olin hetkega täiesti kindel, et see on Isac.

"Ma teadsin, et see oled sina!" sosistas ta mulle seljatagant kõrva.

Purskusin naerma. See oli sama lause, mida ma teda ehmatades öelnud olin. Ka Isac naeris ja laskis mu tagasi maapinnale. Kohe, kui mu tennised maad puudutasid, keerasin rnd ringi ja suudlesin poissi kergelt ikka veel naeratades. Ta kallistas mind ja võttis mu käest kinni.

"Me peaks minema," arvas ta, "Teised juba ootavad."

Kõndisime mugavas vaikuses mööda tänavat, kuni jõudsime ühe üpris suure majani. Selle akendes põlesid eredad tuled ja sees oli näha liikumist.

"Sinu maja?" küsisin ma Isacult.

"Minu maja," vastas ta.

Läksime tuppa, Isac ees - mina järel. Panin oma tennised esikusse ja järgnesin talle hubasesse elutuppa, kus istusid kaks inimest. Üks neist oli pruunika jume ja tumedate juustega poiss, kelles tundsin ära Danieli Mahamadachi, Isacu tantsija. Teine, kena minust veidike noorem tüdruk, kes sarnanes veidike Isacule. Eeldasin, et see on ta õde.

"Elisa," tutvustas Isac, "saa tuttavaks: minu õde Ava ja mu sõber ning tantsija, Daniel."

"Hei, mina olen Elisa!" tervitasin ma rõõmuga vastu. 

Pinge oli suure hooga maha langenud, sest ma olin oodanud vähemalt viiest gruppi. Ilmselt siis teised ei saanud tulla. Isac langes ühele diivanile ja kutsus mind enda kõrvale. Istusin ta külje alla ja ta naeratas. 

"Mida me siis teha võiksime?" küsis ta.

"Tõde ja tegu?" pakkus Ava.

***

HEY HEY HEY! Mul on nii kiire viimasel ajal, et vaevalt on aega isegi Wattpadi lahti võtta. Kaheksas peab ju üheksandale aktust korraldama ja lisaks on tulemas mu kallis armas muusika kooli eksam. Ja laulu arvestus (ka umbes nagu eksam). Ma ikkagi katsun kirjutada nii palju, kui saan :3

>Ele<

PS: mulle miskipärast lihtsalt nii meeldib see pilt, ma lisasin selle siia :D