Tõde või tegu [Isac Elliot Fanfic]

24

Pöörasin kannapealt ringi ja hakkasin tagasi välisukse poole minema, kuid Ama ja Kris haarasid mul kummastki käest ja tirisid mind tagasi.

"Ärge sundige mind seda tegema!" palusin ma, kuid Ama heitis ühe oma käe üle mu õla ja nõjatus koos minuga piirdele.

"Vaatame nüüd natuke ilusat kontserti."

Ohkasin allaandvalt ja nõjatusin ka ise vatu piiret.

Kontsert oli tõesti hea, kuigi mitte kohutavalt pikk. Isac laulis 4 laulu ja kui ta viimast õpetas, oli lava ümber ja ka teiste korruste piirete äärde kogunenud päris suur hulk rahvast.

"Ma tänan teid kõiki, et te siia tulite ja ma armastan teid! Aitäh!" hüüdis ta rahvale ja keeras end seejärel veidike.

"Ama, ma pean minema!" ütlesin ma, kuid tüdruk ei lasknud must lahti.

"Elisa, kui sa annaksid mulle märku, kus sa oled, oleks mul ehk veidike kergem sinuga rääkida," ütles Isac silmadega rahvast kammides.

Kris hüples meie kõrval kätega vehkides üles-alla, andes nii Isacule märku meie kohalolust.

"Oh, seal. Tere, Eli... Ma loodan, et sa tulid siia täna iseseisvalt, aga millegi pärast ma kardan, et Anna-Maria mõtles selleks mingi triki välja," alustas poiss, "Mul on nii väga kahju, et ma sulle haiget tegin ja ma ei ootagi, et sa mulle kohe andestad aga ma palun, et sa seda kaaluksid. Sa oled mu inspiratsioon. Isegi siis, kui sa mu südame murrad. See laul on selle tõestuseks."

Isac istus tagasi ja võttis oma kitarri. Ta mängis esimesed paar takti tundmatust laulust, mis ei olnud varem kuulunud ei tema, ega ka mõne teise artisti repertuaari. Siis sain ma aru. Ta oli lõpetanud minu antud laulusõnad ja kirjutanud nendest mulle laulu.

Mul tekkisid pisarad silma, sest ma polnud neid sõnu kunagi nii tähendusrikastena mõelnud. Ometi olid Isacu lisatud sõnad ja viis nii tuttavad ja sobilikud.

Ma ei suutnud end tagasi hoida ja soojad pisarad valgusid mu silmist välja. Panin käed näo ette ja kuulasin kaunist meloodiat.

Kui Isac lõpetas, lasi kuulajaskond, kes laulu ajal pea et hinge kinni oli hoidnud, kuuldavale kõige valjema aplausi. Mind aga koormasid korraga tagasi tulnud tunded Isacu vastu üle ja ma jooksin Ama haardest ja keskusest välja. Põnesin paarkümmend meetrit ja jõudsin ühe veidi varjulisema pingi juurde.

Istusin sinna peale, tõstsin jalad pingile, toetasin pea põlvedele ja põimisin käed ümber jalgade. Ma ei suutnud uskuda, et Isac oli minu jaoks kontserti andma tulnud. Ja ühtlasi - kuidas ma sellest midagi ei teadnud?

Ilmst olid mu sotsiaalmeediast väljajäämisel omad tagajärjed.

Kuulsin kellegi samme ja seda, kuidas see sama keegi mu kõrvale pingile istus. Ma teadsin ilma vaatamatagi, et see oli Isac, kuid vaatasin siiski üles.

Noormees oli tõsise ja isegi veidike kurbliku näoga.

"Hei, Elisa," ütles ta.

"Hei, Isac," vastasin.

"Kuidas sulle kontsert meeldis?"

"Sa olid imeline, nagu alati," ütlesin ma hella naeratuse saatel.

"Ma.. ma mõtlesin seda tõsiselt, Eli. Seda kõike, mis ma ütlesin. Ma armastan sind, Elisa Kelper."

"Mina sind ka, Isac Elliot Lundén, aga kas ma saan sind usaldada?"

"Eli, ma ei saa lubada, et ma oleksin alati perfektne, kuid sa võid mind usaldada. Alati. Ma ei suudaks sulle meelega haiget teha."

Põimisin oma käed ümber ta kaela ja toetasin oma pea vastu Isacu õlga.

"Ma usun sind, Isac," sosistasin ma, "Ära mu usaldust murra."

"Mitte kunagi."