Tõde või tegu [Isac Elliot Fanfic]

8

Sõitsime bussiga Ülemistesse, sest seal paistis talveriiete valik suurim ja hakkasime ringi vaatama. Kuna ma pole kunagi olnud suurem asi shoppaja, käisin ma vahepeal kunstipoes ja ostsin omale uusi akrüülvärve.

Ama pidi mulle teada andma, kui ta midagi leiab ja kuna ta polnud endast märku andnud, läksin ka Apollosse. Sirvisin veidike aega plaate ja märkasin siis, et ka Isacu omi oli seal paar tükki.

Otsisin üles oma telefoni ja tegin plaatidest pilti. Saatsin pildi Isacule küsimusega: Millist soovitad?

Ta ei vastanud midagi ja ma läksin Amat otsima. Ma leidsin ta umbrs kümne minuti pärast ühest matkapoest ja ta hakkas juba asjade eest maksma.

"Hei, Ama! Sa pidid ju endast märku andma?" hüüatasin talle juba kaugelt.

"Oh, sorry! Anna andeks, Eli! Ma unustasin ära, et sa kaasas oled!" ta paistis kohkunud.

Kehitasin õlgu ja ütlesin, et ilmselt mingid peapõrutuse tagajärjed.

Sõitsime tagasi minu poole ja läksime tuppa. Kuna kedagi ei paistnud kodus olevat, tegime endile popcorni ja viskusime üksteise otsa diivanile. Õigemini, mina Ama peale ei viskunud, sest ta oli juba haiglatest tüdinud.

Fimi osas täpsustades: me vaatasime "Constantine'i". See on üks mu lemmikfilme, mis siis, et vana.

Mind häiris ikka veel, et Isac polnud juba paar tundi vastanud, kuid ma katsusin seda mõtet võimalikult kõrvale lükata ja filmile keskenduda.
***
Kui film läbi sai, leidsin Ama enda seljatagant magamast ja ei raatsinud teda äratada. Selle asemel võtsin ta telefoni ja helistasin ta emale.

Ama ema on 43 aastane kohutavalt elurõõmus naine. Tal on lokkis tumepruunud juuksed ja ta on elukutseline kunstnik. Ta on näide inimesest, kelle sarnaseks ma tahan kunagi saada.

"Tere, Elisa! Kas Mariaga on kõik korras?" küsis Brita otse kohe telefonile vastates.

"Jaa ikka. Ta on meil ja jäi magama. Kas ta tohiks siia jääda?" vastasin ma, olles absoluudselt mitte üllatunud sellest, et ta mu koha ära tundis.

Nimelt, Ama ei helista peaaegu kunagi oma emale. Ta saadab alati sõnumeid ja saab nendele alati vastused ka. Nii on alati teada, et kui on kõne, siis olen mina.

"Ma ei tea... Ta ju just sai haiglast välja..." kahtles ta ja ka mulle meenus see pisidetail, et Ama taastus ikka veel.

"Aga kas sa saaksid talle järele tulla?" küsisin ma.

"Loomulikult! Mis kell?"

"Tule kohe, siis saab ta kodus edasi magada."

"Teeme nii!"

Lõpetasime kõne ja ma libistasin telefoni tagasi Ama taskusse. Ise läksin kööki omale süüa hankima.

Paistis, et ema oli toidupoes, sest süüa polnud peaaegu mitte midagi peale röstsaia ja hakkliha. Otsustasin röstsaia kasuks.

Tõin oma arvuti alla kööki ja sõin netiavarustes surfates oma võiga palistatud saia.

Mingi aja pärast kuulsin koputust ja läksin Britale ust lahti tegema. Tal oli seljas harilik beez vihmamantel ja ta juuksed olid nagu alati pliiatsiga krunni keeratud.

Nende pere Chevy Pickup seisis maja ees neoonkollasena nagu alati. Brita tuli tuppa, raputas lume vihmamantlilt maha ja suundus mind tervitades elutuppa. Ta ajas Ama kerge vaevaga üles ja nad läksid koju.

Nüüd, kui ma olin üksi kodus, tulid mõtted pähe tagasi. Miks polnud Isac mulle ikka veel helistanud ega sõnumit saatnud?

Mina: Kas kõik ikka korras?

Mina: Kas sa oled surnud?

Ikke: Ma ei saa praegu rääkida
:( hiljem?

Mina: Okei :/

Kuigi kell oli alles kaheksa, läksin ma ülakorrusele, keerasin end teki sisse ja jäin magama.

***
Hahaha. Ha... Ha? Et siis. Jh. Ma unustasin ära vahepeal, et peaks update'ima. XD don't kill me