Tõde või tegu [Isac Elliot Fanfic]

1

Jõudsin koju täpselt kell pool kolm. Piisavalt aega, et otsida üles oma rahakott ja vahetada riided. Mu parim sõber Anna-Maria oli mind kutsunud Solarisse ja ma kavatsesin kindlalt minna, kuigi parema meelega oleksin istunud maha ja Supernaturali vaadanud.

Täna ei olnud olnud just parim päev koolis ja sellepäast ei saanudki ma kodus mossitada. See oleks mu tuju lihtsalt hullemaks ajanud.

Leidsin oma rahakoti enda toast kapi pealt, kus ma arvasingi selle olevat ja toppisin teksakotti, mida ma alati kandsin. Ükskõik millega.

Panin selga teksad, mille servad keerasin natuke ülespoole, peenete siniste ja valgete triipudega triiksärgi ja nahkjaki. Mulle meeldisid väga triiksärgid ja need sobisid ka mu punakaspruunide laineliste juustega.
Ruttasin esikusse ja sidusin kinni oma mustade tenniste paelad. Viimasel hetkel tuli mul meelda kaasa võtta ka must fedora, mida ma peaaegu alati kannan. Mulle lihtsalt meeldivad mütsid. Pole midagi parata.

Võtsin maja kõrvalt lukustatud jalgratta ja keerasin selle lahti. Vaatasin kella ja avastasin, et olen kohe varsti pool tundi hiljaks jäämas, niiet ma ei hakanud oma lahkumisestkellelegi teada andmisega vaeva nägema. Nagunii tulen ma ju enne kõiki uuesti koju tagasi.

Nii suundusin ma omades mõtetes ja Fall Out Boyd kuulates Solarise poole. Ma jõudsin kohale üllatavalt kiiresti ja läksin kohe Anna-Mariat otsima. Leidsin ta trepi najale toetumas ning hakkasin kiirema sammuga lehvitades sinna poole minema, kuid siis nägin, et ta räägib mingi kena poisiga ja mind märganud, tegi ta võimalikult vähe märgatavaid mine-ära-või-sa-oled-surnud liigutusi.

Okie-dokie. Eks ma tulen siis hiljem tagasi.

Läksin otsejoones Apollosse ja suundusin manade sektsiooni. Ikka ei midagi uut. Ma oleksin nii õnnelik, kui eesti raamatupõed mõtleksid natuke ka eestlastest mangafännidele ja ei telliks ainult Blue Exorcisti, Attack On Titanit ja Death Note'i.

Ma olen kõik need ammu juba läbi lugenud ja tahaks midagi värsket. Siiski võtsin ma Blue Exorcisti nii umbes neljandat korda uuesti kätte ja suundusin omale lugemiseks kohta otsima.

***
Keerasin just viimase lehekülje oma raamatus ja laksatasin selle kinni. Sirutasin jalad pikemalt välja ja urgitsesin oma taskust välja telefoni.Olin lugenud juba umbes tund aega. Ilmselt oli aeg minna Amat otsima.

Leidsin, et ta oli koos oma kutiga vaevalt paarkümmend meetrit edasi liikunud ja jutustas ikka, kuid seekord ta mitte ei ajanud min ära, vaid vastupidi - niipea, kui ta mind nägi, naeratas ta laialt ja lehvitas mulle.

„Oo Eli nii tore sind ka siin kohata!" hüüatas ta rõõmsameelselt.

Pööritasin silmi ja naersin „Oo milline kokkusattumus, Ama!"

Ama naeris ja tutvustas mind oma sõbrale, kes seni oli kohmetult Ama kõrval seisnud.

Sain teada, et tema nimi oli Kristofer ja et ta elas samuti tallinnas. Suundusime kolmekesi pinkide poole ja Kristofer ning Ama olid jälle jutustama hakanud. Hakkasin end juba tõsiselt viienda rattana tundma ja pidin just pakkuma, et lähen koju, kui Ama tuli välja oma „hiilgava" ideega.

„Hei, Kris, mis sa arvad, kui mängiks tõde ja tegu?"

Kris noogutas ja nõustus siis. Ama vaatas küsivalt minu poole ja ma noogutasin vastu. Vähemalt ei hakka mul igav.

„Kas kellelgi on pudelit?" uuris Kris ja Ama koukis välja Sprite pudeli, mis oli peaaegu tühi ja mille ta kiirestu tühjaks jõi.

„On küll!" ütles ta naerdes ja me istusime lähimale pingile.

Mina keerutasin pudelit ja see maandus Kristoferi peale.

„Tõde!" oli too kindel ja ma lasin kuuldavale nördinud hüüde.

„Ole nüüd Kris! See mäng pole sugugi lõbus, kui kõik koguaeg tõe valivad!" nurisesin ma, kuid Kristofer jäi endale kindlaks ja ma küsisin talt, kui vana ta on.

Vastuseks sain ma 17.
Järgmisena keerutas tema ja pudel maandus Ama peal.

„TEGU! TEGU! TEGU!" ergutasin ma Amat ja ta ohkas.

„Hea küll, saad oma tahtmise. TEGU." ütles Ama ja Kris osutas nimetissõrmega oma põse poole.

Ama pööritas silmi ja kallutas end ettepoole, et Krisi põsele suudelda. Viimasel hetkel pööras Kris oma näo Ama poole ja Kristoferi põse asemel põrkas Ama suu kokku hoopis ta huultega.

Juba olidki nad nägupidi kokku sulanud ja niipalju oligi siis järgi minu kolmanda ratta tunde vähendamisest.

Köhatasin vaikselt ja kui nad mind ei märganud, siis otsustasin neile veidike privaatsust anda ja vaikselt lahkuda. Kaugele ma siiski ei läinud, vaid lihtsalt mõnikümmend meetrit eemale omale videokaamera jaoks mikrofoni otsima.

Olin seal juba ka paar korda käinud ning eeltööd teinud, ning nüüd oligi mul raha kaasas ja ma sain selle lõpuks ometi ära osta.

Mikrofon ostetud, suundusin tagasi ja leidsin Krisi ja Ama jälle rõõmsalt juttu puhumas. Kuidas see neil küll nii lihtsalt käib. Ma polnud siiani leidnud omale isegi kedagi, kellesse korralikul armuda. Muidugi, mul oli olnud crush'e ja ma olin paar korda isegi kohtamas käinud, kuid ilmselt ei olnud ma ikka piisavalt asjast huvitatud ja nii oligi asi alati sinnapaika jäänud.

Läksin nende juurde „Kuidas värskel abielupaaril ka siis elu läheb?" küsisin naerdes ja nad mõlemad punastasid, teades, et olid mind päris kohmetuks muutnud oma tormakusega.

„Mängime lihtsalt edasi," ütles Ama lõpuks piinliku vaikuse katkestades ja me nõustusime Krisiga kergendunult.

Pudel keerles veel mõned saatuslikud keerud ja maandus lõpuks minu peal. Napilt, kusjuures.

Ama mõtles hetke ja muigas siis oma halva ende muiet, mida tavaliselt on kasutatud näiteks Disney filmides kurjade tegelaste puhul. Ohkasin ja pööritasin alla andmise märgiks silmi.

„Noh, mis on," oigasin ma, „Lase tulla."

„Sa pead minema ja hüppama selga mõnele võõrale inimesele, kes meist möödub." Ütles ta ja ma ei olnudki üllatunud, et ma sellise ülesande sain.

Mul oli ka hullemaid olnud ja ma olin sellega päris rahul.
Vähemalt ei pidanud ma kedagi suudlema või midagi sellist. Ama puhul ei saa kunagi kindel olla.

„Kuidas oleks selle halli dressikaga kutiga?" küsis Kris sosinal, „Ta tundub küll päris üksik."

Ma vaatasin tema osutatud suunda ja nõustusin temaga. Vaevalt ta mulle midagi hullu teha saab.

Enne, kui ma temani jooksma olin hakanud, pidas Ama mind kinni ja lisas kihistades „Ütle talle: Ma teadsin, et see oled sina! See alles ajab ta segadusse"

Ma muigasin ja noogutasin. Lootsin ainult, et me vaest kutti päris jahedaks ei ehmata. See oleks paha, sest ega me talle midagi halba tahtnud.

Nii jooksin ma ta juurde ja kargasin talle seljatagant peale. Ta koperdas paar sammu ette ja siis taha, püüdes mind enda seljast maha raputada. Surusin suu ta kapuutsil selle koha juurde, kus oletasin ta kõrva olevat ja sosistasingi, mida Ama käskis.

See paistis noormeest aga ilmselt veel rohkem paanikasse ajavat ja enne kui ma märgata jõudsin olid kohal ilmselt tema ihukaitsjad või keegid taolised, sest nad kiskusid mind ta küljest lahti ja lasid põrandale kukkuda. Oh juudas. Tänud Ama!

***
Tere ja saame tuttavaks! Mina olen Elena ja ma olen selles fandomis suhtelisest uus. Dont judge :) Andke kindlasti teada, kui parandusi on vms.
Andke ka teada kuidas vormistus on jne et ikka mugav lugeda oleks.

Uus osa on valmis ja tuleb siis, kui keegi seda lugema hakkab :) või homme :D ma vaatan, kuidas ma viitsin ja jõuan

Igatahes tsau :) laavja :D