Taevast Kukkunud Ingel

Miski on teistmoodi

Kui dire kõne oli lõppenud läksid kõik oma tubadesse. Ma läksin wc'sse. Mind valdas imelik tunne mida ma ei oska seletada. Mul tuikas kõhus, mul oli just kui paha olla. Ma ei suutnud tajuda reaalsust. Mis see küll oli? Olin veel paar hetke wc's ja siis läksin tuppa. Läksin koridori peale ja nägin seal Dixie't. Ta lehvitas ja tegi silma. Ma ei tea aga mulle tundus, et ma punastasin õudsalt. Läksin tuppa, et küsid siinsete reeglite ja teiste asjade kohta. Toas oli vaikus kõik tegelesid millegiga. Aga mitte kellegil polnud elektronilisi seadmeid. Küsisin:"Kas siin ei tohi olla telefone?"  Neetidega tüdruk vastas,et ei tohi olla jah. Probleem aga oli selles, et mul oli see olemas, mul oli telefon enda käes, kuigi see oli vana Nokia.  Vastasin kavala näoga okei ja läksin oma voodi peale istuma. Siis aga küsis pikk tüdruk:"Miks sul kaval nägu peas on, kas sult ei võetud telo ära?" Vaatasin ta poole aga ei vastanud. Järsku tõusis neetidega tüdruk püsti ning tuli mulle lähemale ja ähvaradas:"Kui sul peaks oma kuradi telo enda käes olema ja sa ei kavatse rääkida sellest tuleb sul väga suuri probleeme siin!" Vaatasin talle hirmunud näoga otsa. Ma ju ei tahtnud öelda, et mu telefon on enda käes aga ma olin sunnitud seda tegema. Aga ma siiski otsustasin seda mitte teha. Ütlesin selge, kõva ja tõsise häälega, et nul pole telefoni. Ta vaatas mu poole imeliku näoga aga siiski jäi vist uskuma.
***
Oli jõudnud kätte õhtune söömiseaeg. Kõik tormasid söögisaali poole, sest  pidid olema pitsa ja pannkoogid. Võtsin kapist lühikesed püksid, top'i  ja tennised ning panin need selga ja jalga. Panin juuksed kõrgesse hobusesabasse ja läksin toast välja. Koridorides oli  suur tunglemine. Kõik nügisid ja lükkasid teisi, et saada sööki enne kui see otsa saab. Üks hästi pikk poiss karjus "EEST" ning lükkas eemale kõik, kes tal ees olid. Samuti olin ka mina ta ohver ning ma kaotasin tasakaalu. Hakkasin kukkuma kuni keegi püüdis mu kinni, see oli Dixie. Tõusin ruttu püsti ja vabandasin. Jälle valdas mind seesama tunne, mis mind valdas Dixie'ga esmakohtumisel. Ta naeratas mulle vastu ning ma sulasin sisemiselt. Ta ütles:"Pole hullu ikka juhtub, see kutt Mark ongi selline tuulepea ja nõmedik aga eks me siin kõik ole." Ma vist punastasin jälle. Appi kui piinlik. Siis hakkasin edasi kõndima ning Dixie tuli mulle järgi. Dixie küsis:"Miks sa siin oled?"
Ma ju ei teinud tegelikult midagi aga kas ma saan seda talle öelda? Kas ta usuks? Vaatasin talle otsa, naeratasin ja ütlesin, et see pikem lugu. Dixie ütles:"Kui see tõesti pikem lugu, siis tule pärast tuppa 207, see minu tuba, siis räägid loo ära, eks." Ning ta tegi mulle jälle silma ja läks ette poole. Ma vist JÄLLE punastasin aga reaalselt ma olin väga elevil.
***
Kui toit oli söödud nägin, et Dixie't polnud söögisaalis enam. Arvatavasti oli enda toas. Läksin korraks enda toast läbi, et panna mugavamad riided ja hakkasin toast välja minema. Kui hakkasin ust lahti tegema tuli neetidega tüdruk minu juurde ning küsis kurja häälega:"Kuhu sa veel  lähed?" Valetasin, et lähen telekat vaatama. Tüdruk lasi minust lahti ning ütles palju sõbralikumalt:"Minu nimi on Lisa muide"Naeratasin talle ja astusin toast välja, et minna Dixie juurde...