Taevast Kukkunud Ingel

Mõeldamatus

Lebasin voodis ja ma ei suutnud lihtsalt uskuda mida Dixie oli Mark'le öelnud. Ma tahtsin püsti tõusta aga pea käis niimoodi ringi, et ma kukkusin tagasi pikali. Lamasin veel natuke ja siis võtsin kogu jõu kokku ning tõusin uuesti istukile. Mul oli parem. Kogusin end paar hetke ning tõusin püsti. Pea käis õudsalt ringi aga ma proovisin siiski edasi liikuda. Jõudsin ukseni, avasin selle ja koperdasin toast välja. Vajusin mööda seina alla ja puhkasin hetke istudes. Hingasin kolm korda sügavalt ja tõusin püsti. Hoidsin seinast kinni ja läksin köögi juurde, et õue minna. Õnneks polnud köögis kedagi ja nii sain rahulikult õue sealt astuda. Väljas oli külm tuul ja sadas seenevihma. Ma värisesin aga pea ringi käimine läks üle. Proovisin kuulatada ehk kuulen kuskilt poolt hääli aga ei midagi. Istusin pingile ja lihtsalt hakkasin nutma. Ma vist nutsin pool tundi kuni kuulsin raudukse paukumist. Ehmusin korralikult ja läksin asja uurima. Uksest tulid välja Mark ja tema kamp ning taga oli üleni verine Dixie. Ma hakkasin uuesti nutma. Oleksin tahtnud kohe tema juurde joosta aga ei saanud. Vajusin mööda seina maha istukile ja lihtsalt nutsin. Mark karjus"Sul praegu vedas Dixie, et sa ellu jäid. See on viimane hoiatus järgmine kord oled surnud ja oi oi kui piinarikkalt."Dixie ainult oigas ja tundus, et ta minestas siis ära. Mark ja ta kamp irvitasid ning kõik müksasid korda mööda Dixie't nii kõvasti, et Dixie oigas. Natukese aja pärast läksid Mark ja ta sõbrad ära. Ootasin paar sekundit veel ja läksin siis joostes ja nuttes Dixie juurde. Ta nägi nii jube välja, üleni verine ja sinikaid täis. Ma läksin ruttu kööki ja võtsin ämbriga sooja vett ning lapi. Proovisin puhastada Dixie haavu aga ta oigas ja hoidis oma valu tagasi. Ma puhkesin uuesti nutma ja see kord veel kõvemini. Dixie üritas püsti tõusta ja mind lohutada aga sellest tuli nii palju välja, et ta suutis ainult käsi korraks tõsta. Ütlesin läbi nutu"Palun vabandust, palun, palun ära tee nii anna andeks."Dixie proovis öelda"Se...e pp...ol...e sinu süü. "Tundsin end nii jube sitasti aga ka õnnelikult, et Dixie midagigi ütles. Proovisin Dixie istukile tõsta ja teda turgutada, et ta tuppa viia. Tõstsin ta püsti aga ta jalad tuigerdasid. Proovisin ta selja peale võtta ning sain hakkama, viisin ta enda tuppa. Toas ei olnud kedagi niiet sain ta enda voodisse panna ilma, et keegi ei hakkaks pärima. Otsisin kotist valuvaigistid välja ja andisn talle ühe, et ta valu ei oleks nii tugev. Läksin Dixie juurde pikali ning jäin tukkuma. Siis kui ärkasin polnud Dixiet enam mu kõrval. Voodi juures seisid minu toa tüdrukud ning nad seisid käed ristis. Vaatasin küsiva näoga ja küsisin"Mis viga, mida ma tegin?"Lisa läks vihaseks ning virutas mulle vastu nägemist. Jube valus oli aga siiski ära ei minestanud. Küsisin vihaselt"Mille eest see veel oli, ah?" Lisa tahtis uue hoobi anda aga siis mu teine toakaaslane peatas ta ja ütles"Räägi talle."Lisa vaatas vihase näoga meie mõlema poole ja hakkas hüsteeritsema"Kuidas sa,julgesid minu Dixie ära võrgutada, ta oli minu oma, ta on minu oma ja jääb minu omaks." "Mida sa ajad Lisa ta pole sinust ja temast midagi rääkinud."karjusin vastu. "Ah what ever igatahes hoia eemale või sul juhtub samamoodi nagu Dixie'l."karjus Lisa ning nad kõik läksid toast välja. Hakkasin uuesti nutma, ei saa ju tõsi olla, et Dixie'l mingi deep love selle Lisa'ga.
Olin sel päeval täiesti üksi, sõin üksi, istusin üksi, tegin kõike üksi. Ma tahtsin Dixie'lt saada kohe vastuseid kõigele aga ta oli eraldi toas ning mul polnud sinna võimalik minna.
Öösel mul ei tulnud und ning ma pidin lihtsalt kohe saama Dixie juurde. Minuga on see värk,et kui mind midagi piinab siis ma pean selle ära tegema muidu ei saa ma rahu. Hiilisin toast välja ning jooksin ruttu üle pimeda koridori Dixie toa ukse taha. Seal polnud kedagi ning ma läksin sisse. Seisin natuke aega pimedas toas ja siis panin laualambi põlema. Dixie nägi täiesti normaalne välja. Polnud ei ühtegi vereplekki ka, ainult sinikad. Läksin otsejoones Dixie juurde ja proovisin teda äratada. Õnneks ärkas ta ruttu üles ja kui ta silmad lahti tegi valgus üle tema näo lai naeratus. Ta haaras minust kinni ja kallistas tugevasti. Ehmusin algul kuid siis kallistasin vastu.
D:Nii hea, et sa siin oled. Ma nõudsin, et nad su siia tooksid magama aga nad ei lubanud. Ma ei suuda sind ära tänada.
Olin õnnelik aga siis tulid meelde Lisa sõnad. Läksin Dixie'st eemale ja tegin rangema näo pähe.
D: Mis nüüd juhtus?
M:Mis juhtus,jah? Lisa juhtus.
D:Oh jumal, mida ta tegi?
M:Tema rääkimise järgi on teil väga deep love ja sa oled ta omand vms ning sa käid temaga aga ma pole sind temaga kordagi koos näinud.
D:See on pikk jutt...
M:Minul on aega küll hakka rääkima.
D: Me jah kunagi käisime ja noh ma lõpetasin selle ära, sest ma ei suutnud enam aga Lisa ei ole sellest ikka veel üle saanud.
M:Oh...
D:Ma ju tahan sinuga olla aga ta arvab, et meil mingi teema kohe.
M: Miks koguaeg on nii, et kõik räägivad sinust sitta ja sul on vabandus olemas?
D:Sest kõik see on tõsi, mis ma räägin.
Kallistasime uuesti ja ma lahkusin toast rahul ja õnnelikuna...