Olime natuke aega juba seisnud. Lõpuks direktor hakkas rääkima:"Ma tõesti ei arvanud, et Sawa võib sellistesse pahandustesse juba sattuda. Aga ma tean, et seda ei alustanud Sawa. Seda alustas Christie. Clara, Mary ja Kate rääkisid mulle täpselt kõik ära." Ma algul ehmatasin aga nüüd olen rahulik. Kuidas mul vedas, et minu poolel ollakse. Või noh ma vähemalt arvan nii. Dire rääkis edasi:"Seekord Sawa ei saa karistust aga järgneval korral võib saada ta raskema karistuse. Igatahes võite minna nii, et EI lähe enam üksteisele kallale ja hoiate üksteisest eemale.Selge?" Noogutasin alandlikult ning direktor lisas veel:"Aga Christie jääb siia, talle määrame küll karistuse." Mind saadeti ruumist välja. Koridoris polnud enam kedagi. Läksin otsejoones oma tuppa, et riided vahetada ja tundi minna. Probleem oli selles,et ma ei teadnud, millisesse klassi pidin minema. Panin selga mustad teksad ja rohelise T-särgi, jalga tossud ja juuksed panin hobusesabasse. Läksib katseleisse, et saada teada kuhu klassi pean minema. Tuli välja, et kõiki klasse oli üks, niiet see polnud keeruline. 9. klass oli kolmandal korrusel, teisel pool maja, praegu keemia tunnis. Läksin sinna klassi. Hingasin sügavalt sisse, koputasin ning läksin klassi sisse. Kõik jäid hoobilt vait ja vaatasid mind. Õpetaja küsis:"Kuhu sa enda arust tuled?" Vastasin:"Mul peaks siin tund olema." Õpetaja vastas kurjalt:" Kas sa kella ka tunned, tund on käinud juba 15 minutit." Siid aga karjus üks poiss üle klassi:" See on ju meie poksimeister ise." Kõik naersid, mul oli jube piinlik. Käisin silmadega üle klassi ja nägin seal Dixie't. Ta oli viimases pingis ning lehvitas, õnneks keegi ei näinud seda. Õpetaja alustas uuesti rääkimist:"Noh räägi mulle pärast tundi miks sa hilinesid...ma panin küll Dixie karistuseks üksi istuma aga noh mine istu ta kõrvale."Läksingi Dixie kõrvale istuma, ma olin õnnelik. Ta naeratas mulle ja ma naeratasin vastu. Siis võtsin õpikud välja ning proovisin aru saada mida nad praegu õpivad. Ma ei saanud eriti aru midagi aga kui vaatasin klassi ega keegi ei vaevunud vaatama õpetaja poole. Kes rääkisid joonistasid saatasid paberlennukeid üle klassi jne. Istusin ning tundsin kuidas Dixie mu poole vaatas. Algul keerasin rahulikult pea tema poole ning ta jõudis enne kui mina nägin keerata pea ära. Teine kord keerasin järsult pea ning ma nägin, et ta keeras pea just siis ära kui vaatasin. D:igav v?
M:noh jah, natuke.*muiates*
D:haha okei, mis teha tahad siis?
M:eemm... tahaks keemiast aru saada.
D:*naerdes* sa oled küll esimene inimene siin, kes tahab õppida.
M:okei aga mida siis tunni ajal teha? Siin ju suht igav, sest telefone pole ju kellegil ja teisi asju.
D:Siin saab rääkida, kirjutada ja joonistada jne aga jh subt midagi *muiates*
Siis aga õpetaja küsis mind:"Sawa mis on vesiniku tähis?" Algul natuke mõtlesin ja siis tuli meelde:"H2" Tundub, et see oli õige. Siis ma ei pööranud tähelepanu enam tahvli poole ja rääkisin edasi juttu Dixie'ga.
M:See õps pole ju üldse kuri ja ta suht ei märka midagi ju. D:jap ta mingi kurt aga kui märkab kohe ähvaradab,et 3 hoiatust ja dire.
M:hahah loodan, et vahele ei jää siis.
D:mhm...aga mis sa pärast tunde teed muidu. Noh jh siin pole suht midagi teha ju
M:mdea suht ns olen
D:Okei emm...tahaks sulle ühe ettepaneku teha aga see pikem jutt jne nii, et siis peale tunde kohe kooli taga?
M:okei jap sobib.
Ja kell helises. Issand kas ta tahab juba...mdea ei usu aga mine tea äkki see juhtubki...
YOU ARE READING
Taevast Kukkunud Ingel
Teen FictionSee raamat räägib 15-aastasest Sawast, kes saadeti erikooli, sest oli valel ajal vales kohas. Seal ta näeb, et elu pole sugugi lihtne ja tore. Varsti aga keerab üksainus juhus Sawa elu pahupidi. Keegi ei tunne teda enam ära...