Taevast Kukkunud Ingel

Halvad eeldused

Kõndisin toa poole kuigi ma eriti ei tahtnud sinna minna.Koridorid olid jälle tühjad nagu ennegi.Siis jõudsin toa ukse ette. Kogusin paar hetke julgust ja vajutasin linki. Uks avanes ja ma astusin vaikselt sisse. Toas olijad rääkisid juttu aga kui ma sisse astusin jäid kohe vait. Nad kõik vahtisid mind nagu ma oleks mingi väärakas. Astusin kotile ligemale ja vaatasin sisse. Hea, et vaatasin ennem sisse, sest sinna oli topitud võlts ämblik. Muutusin päris pahaseks, sest ma kardan õudsalt ämblike. Aga muidugi ma andestasin kohe, sest sellepärast nad ongi siin koolis. Tegin näo, et minu jaoks oli see kõige väiksem asi aga nad hakkasid ikkagi irvitama. Vaatasin ükskõikse näoga neile otsa ja pakkisin edasi kotti lahti. Natukese aja pärast üks tüdruk küsis :"Kas sa ei tutvustagi ennast?" Vaatasin talle väsinud näoga otsa ja ütlesin vaikselt talle oma nime. Nad irvitasid taas. Neetidega tüdruk pidi loomulikult mainima, et see on väga kahtlane nimi. Käratasin, et ma tean seda väga hästi ja nad hakkasid uuesti irvama. Mul tulid vägisi pisarad silma, õnneks nad ei märganud.Hakkasin viimaseid asju kappi tõstma, kui nad toast välja läksid. Üks tüdrukutest ütles, et tuleb kohe järgi ning teised läksid välja. Tüdruk nägi, et mul jooksis pisar üle põse. Ta tuli minu juurde ning ütles:" ära muretse, kõik on siin sellised, ma olen siin ka suht uus. Ära võta südamesse mida nad sulle ütlevad. Kui sa näitad, et oled tugev ja karm siis saad sõpru ja lahedaks." Ta mainis veel, et see trikk, mis nad tegid oli ülimalt leebe, öösel võib hullem tulla. Siis läks ta toast välja ning jäin tuppa üksi. Pühkisin pisarad ära ja läksin toast välja, sest kuulsin õpetaja häält koridorist. Paljud jäid mind korraks vahtima aga siis hakkasid oma asjadega tegelema. Kõndisin teiste taga kuni jõudsime saali, aulasse. Istusin sinna kus oli tühi tool. Mingi võõra kuti kõrvale. Ta oli tegelt päris kena. Seadsin end toolil sisse ja jäin ootama nagu kõik teised. Kui direktori kõne peale hakkas ei jäänud keegi vait. Kõik rääkisid juttu ja see ajas mind mingil moel vihaseks.Mulle üldse ei meeldi kui inimesed ei jää vait kui vaja. Istusin käed ristis toolil ja lihtsalt kuulasin seda mida teised rääkisid. Kui järsku hakkas see sama poiss minuga rääkima, kes mu kõrval istus. "Sa näed välja nagu sureksid kohe ära", ütles ta muiates. Ütlesin,et ma pole selliste asjadega harjunud. Ma ise ka ei teadnud mida ma selle all mõtlesin. Igatahes ta muigas ja hakkas edasi pärima:"Sa siis uus jah? Mis su nimi on?" Vaatasin talle silma ja ütlesin, et ma ei taha oma nime öelda. Muidugi ta käis peale kuni ma lõpuks ütlesin aga ülimalt vaikselt, et ta jumala eest ei kuuleks. Aga ta ikka kuulis. Ta muigas jällegi. Ma ei teinud sellest välja ning proovisin veits nagu ignoda teda. Tegin näo nagu dire kõne läheks mulle väga korda, sest ma nägin silmanurgast, et ta jälgis mind. Hetki hiljem ütles poiss,et ta on Dixie. Vaatasin jälle talle silma. Dixie'l olid sinakas hallid silmad. Need olid nii sügvad, et neisse võis ära uppuda. Ütlesin okei ja vaatasin toimuvat edasi. Saalis oli kuidagi vaiksemaks jäänud ning kõik vaatasid minu poole. Dire ütles:"Sawa palun tule siia" natuke rangemal toonil. Tõusin püsti ja läksin dire juurde. "See on siis meie kooli uus õpilane Sawa Victoria Hemmings. Ärge siis teda kohe ära ehmatage" ütles direktor muigega...