Taevast Kukkunud Ingel

MIDA

Mu suu vajus pärani lahti. Mida see INIMENE siit tahab.

Miks mu isa istus meie köögilaua taga koos mu emaga?

Miks ta lihtsalt lambist välja ilmus?

"Tere, kullake"

ütleb isa suurima südame rahuga nagu ta poleks midagi valesti teinud.

"ei noh okei"

ütlen ma vihase hääletooniga ja jooksen oma toa poole. Mida ta endale küll lubab, et lihtsalt üks päev jalutab minu, ema ja mu õe koju sisse ning kutsub mind "kullakeseks".

Kas ta saab üldse aru et mina proovisin kõik need aastad oma eluga edasi minna, olin harjunud juba mõttega et minu jaoks isadepäev ei eksisteeri. On tal üldse aimugi, et nii ei tehta, eriti kui sul on kaks last ja armastav naine.

Lõin ukse pauguga kinni, keerasin lukku ja vajusin mööda seina maha istuma. Esimene pisar voolas mööda mu põske vägisi alla. Sellele järgnes teine, kolmas, neljas jne. Lõpuks nutsin kõva häälega. Miks peab keegi mu elu ära rikkuma alati siis kui mul on õnnelik hetk. Täpselt samamoodi oli erikoolis. Ma olin just aru saanud et ma olin armunud ja arvatavasti ka Dixie. Ning nagu kiuste saadi õige kurja tegija kätte niiet pidin jätma ta maha sinna hullumajja.

Keegi koputas mu toa uksele. See oli isa, kuna mul on vanast ajast jäänud meelde ta koputuse rütm. 

"EI" karjun ma kõva häälega.

"Kullake meil on vaja rääkida" ütleb isa rahuliku ja vaikse häälega. Ta hääles on kuulda kärinat, ma arvan, et ta on suitsetama hakanud.

"MA EI OLE SU KULLAKE" karjun ma talle vastuseks.

"Palun,ma palun sind ava uks" anub isa ja logistab ukselinki.

Ma tõusen püsti ja kõnnin ukse juurde, hingan sügavalt sisse ja avan ukse. 

Isa näole tekkis lai naeratus. Mina aga proovisin jääda nii morniks kui sain.

"Tule, Sawa lähme räägime köögis" ulatas isa mulle käe ja astus ukse ava eest ära et mulle teed teha.

"Miks ma peaks sinuga tahtma rääkida, kus sa siis olid kui me sind vajasime, kui ma saatsin sulle kirju, et me võiks kokku saada kasvõi korra ja rääkida, kas sa vastasid? Ah? Ah?" 

mu hääl kasvas iga sõnaga vihasemaks ja valjemaks. Isa näolt kadus naeratus ja tekkis muretsev pilk.

"Ma..ma..sa tead et mul olid rasked ajad ja et ma polnud valmis teiste probleeme vastu võtma"

"Aga kust sa tead et mul praegu raske ei ole või noh kuu aega tagasi kui.. kas sa tead üldse et ma olin erikoolis?" olina ma väga erutunud ja endast väljas.

"Jah, ma tean et olid ja ma tunnen end halvasti et ei aidanud sind siis aga ma proovin nüüd"

Ma muigasin ning kohe pärast seda tuli neutraalne nägu pähe, haarasin oma rahakoti, MP3 ja jooksin esikusse. Sealt võtsin oma jaki, tennised ja järgmiseks jooksin õue. Ma olen füüsiliselt suhteliselt nõrk kuid suutsin 100 meetrit kiire tempoga ära joosta.

Peatusin kohviku ees. Ma tahtsin helistada Frank'le aga siis tuli mul meelde et jätsin telefoni enda tuppa. Õnn et me linnas on veel telefoniputkad alles, niisiis helistasin ma ikkagi talle.

Viie minuti pärast oli Frank kohal. Siia maani olin suutnud hoida neutraalset joont kuid siis lihtsalt ma ei suutnud enam. Ma jooksin Frangi käte vahele, panin pea ta rinnale ja hakkasin nutma.

"MIs juhtus Sawa?" küsis Frank imestunud häälega. Ta pani oma ühe käe ümber minu ja teisega silitas mu pead.

"Mu...mu...mu" ma ei suutnud talle öelda mis oli juhtunu, olin liiga shokkis selleks.