Taevast Kukkunud Ingel

Kas see on tõesti...

Kogusin paar hetke julgust Dixie ukse taga ning mõtlesin kuidas sisse astuda. Kas teen lihtsalt ukse lahti või koputan. Kui ma lihtsalt lahti teen võib ta või keegi ta toakaaslastest paljas olla.  aga ma arvan, et ta seal üksi, sest kõik vaatavad televiisori toas filmi. Lõpuks otsustasin koputada ja nii ka ma tegin. Koputasin uksele ja astusin sisse. Toas istus tooli peal Dixie ning kui ta mind nägi tõusis ta püsti. Ta vaatas mind nagu oleks viirastust näinud. Küsisin:" Kas mul on midagi viga?" Dixie vastas:"Ei, lihtsalt sa meenutad mulle üht inimest, kes on mulle siiani tähtis." Ta kutsus mind toolile istuma ning nii ma tegingi. Vaatasime üksteisele nii kaua silma kuni hakkasime naerma. Siis ta küsis:"Noh kas räägid siis?" Ma olin algul segaduses ja alles natukese aja pärast mõikasin,millest ta rääkis. "Palun luba vaid ühte, et sa usud mind", palusin ma Dixie't. Ta noogutas reipalt. "Noh, räägi!",päris Dixie. Hakkasin ääri mööda juttuga algust tegema.
(Dixie-D ja Mina-M)
M:Noh kõik algas sellest, et ma olin noh populaarne tüdruk enda koolis.
D:wow *muigas*
M:Ja noh igatahes mul oli ka vihavaenlane, kes tahtis mulle koguaeg käru keerata.
Aga üks päev ma ei tea, mis minuga juhtus ma lihtslat uskusin teda.
D:*muigas*
M:em... ja siis ta noh palus mul tuua ta kodust ehted, sest ta pidi kisakoori trenni minema. Noh ja ta ütles, et unustas võtmed koju ja noh, et ma muugiks lahti ukse.
D:oskad muukida?
M:mhm. Ja igatahes nii ma tegingi.  Läksin ta koju muukisin ukse lahti ja noh läksin ülesse, kus ta tuba oli. Aga seal oli noh...emm...ma...
D:noh lõid põnnama v?
M:Eii! Lihtsalt... seal ei olnud ilus vaatepilt
D:mingi laip v?*muigas*
M:noh jh
D:Tõesti v ja mis sa siis tegid?
M:noh ma olin nii loll, et võtsin noa kätte millega ta tapeti ja siis täpselt läks alarm peale ja jõudis politsei ning...nad noh arvasid, et... ma tapsin ta. Aga ma ei TAPNUD!!!
D:ma ei tea nüüd. Oled kindel, et sa kogemata või vihahoos...
M:EII! Ma ei tundnudki teda.
D:aaa aga mine tea...
M:Miks ma üldse arvasin, et keegi mind usub jumal küll
D:eieie lihtslat ma olen sellise asjaga väga palju kokku puutunud ja ma lihtsalt ...
M: Okei aga ma vannun, et ma ei valeta. Ma pole nagu need inimesed siin on ma olen täiesti tavaline inimene mitte kurjategija *nuuksudes*
D:okei okei ma usun sind, aga miks sa siis siin oled?
M: Sest kohus otsustas nii
D: aga kas sind siis poleks noortevangi pandud?
M: ma ise ka imestan miks
D:Huvitav jah
M: ma nii kahetsen, et ma kuulasin teda aga noh tema ju ka ei teadnud, et seal laip ta lihtsalt tahtis, et ma sisse murdmisega vahele jääks. *peaaegu nuttes*
D:ära nuta kõik saab korda me oleme siin ju ka inimesed mitte loomad. Siin õpid karmi elu elama ka.
M:aga ma tahan koju omade juurde. *nuttes* ma tahan Lance'i juurde, ma nii igatsen teda.
D:oke aga kes on Lance?
M: mu poiss, mis siis?
D:ei midagi lihtsalt. Tule siia.
M:*naeratasin*
Me kallistasime Dixie'ga. See oli nii mõnus tunne, ma lihtsalt hõljusin.

Dixie vaatenurk *mõtleb*

Tal on poiss?!?
Ee ma juba lootsin aga noh pole vahet. Mul on teda ainult muukimisteks ja varastamisteks vaja nagu ma Mark'le lubasin. Võidan ta enda poole ja kõik...

Sawa vaataenurk
"Aitäh, et mind ära kuulasid", ütlesin Dixie'le. Reaalselt ma hõljusin. Kas ma tõesti olen Dixie'sse armunud. Võimatu, c'mon ta ju mingi pätt. Ta lihtsalt mõistis mind või tegi näo, et mõistis igatahes olen õnnelik, et keegi proovib mind mõista...