Miski pole enam sama

Kolmas peatükk

Vabanust, et nii hilja postitan, aga mul oli koguaeg väga palju tegemist. Ma loodan, et te pahased pole, aga siin see on :)

Ma tassisin oma kotid üles oma tuppa ning hakkasin oma asju lahti pakkima. Just siis kui olin oma asjad lahti pakkinud, kutsus ema mind ja Niamhit sööma. Ma tean, et meil on imelikud nimed aga mis teha me oleme iirlased. Mu ema nimi on Cecelia ja mu isa on Connor. Ma tundsin juba trepi peal mõnusat spagetti lõhna ja see ajas mu kõhu veel rohkem korisema. Ma olin nii oma mõtetes, et ma ei kuulnud kui Niamh mu taha tuli ja mind ehmatas, nii et ma võpatasin ja jälle ninali maha kukkusin. Seekord oli see väga valus. Vend istus trepi peale maha ja naeris jälle minu üle, kõht kõveras ja käed ümber kõhu, vahepeal suunas veel näpuga minu peale. Ma olin nii vihane, et mul oli tunne, et ma tahaksin talle kallale minna. Ja siis hakkas ema kaagutama.

"Niamh nii ei tohi teha, ei tea mis juhtuda võib!"

„Vabandust". Ütles Niamh, naeru vahepeal.

„Kallike, kas sa said haiget?"

„Natuk, pole hullu" Niamh tuli tepist alla, ma tõusin püsti ja kargasin talle selga, nii et ta maha kukkus, muidugi langesin ma talle peale ning surusin ta käsi maha, nii et ta minust jagu ei saaks. Ta üritas ja üritas aga jagu ei saanud. Pluss minu kasuks.

„Damn girl, sa oled ikka tugev" selle peale me mõlemad naersime ning ma hakkasin teda kõditama, ma teadsim ta nõrki kohti, ta karjus et ma jätaks, aga ei ma ei jätnud.

„Ütle, et ma olen maailma parim ja toredaim õde"

„Mkm..never ever"

„Ise tead, siis ma ei jäta järgi". Kaua Niamh vastu ei pidanud.

„Okei, okei, sa oled maailma parim ja toredaim õde!" ma tegin talle põse peale musi ja tõusin püsti.

"Haha sa oled ikka nii nõrk, isegi oma väiksele õele ei saanud vastu". Ma naersin ta üle samamoodi nagu tema minu üle, ta hakkas ka maas naerma ja siis hakkasid ema ja isa ka naerma ning lõpuks ka vanaema kes suu ammuli oli ennem tugitoolist pealt vaadanud. Terve pere naeris selle üle, et ma olin oma suurele vennale julmalt ära teinud.

"Oi sa saad veel minu käest, oota aga". Ta tõusis püsti ja hakkas mind mööda tuba taga ajama, ma olin liiga väle

„Hehehe, sa ei saa mind kätte" hüüdsin talle järgi.

„Oi, küll ma saan" ta ajas mind sellise hooga mööda tuba taga, et vanemad vaatasid meid suu ammuli ning vahepeal oli nende suust ka kuulda mõnda naeru klõginat. Me lõpetasime mõlemad maas, kõdistades üksteist ja naerdes. Siis segas isa taaskord vahele ja tegi meist pilti, muidugi oli ta vahepeal veel palju pilte teinud ning ma ei saand aru kust kohast ta seda fotokat koguaeg välja võlub. Iga hetk kui mina ja vend midagi koos teeme on temal fotokas käes ja „plõks" „plõks" käib. Ta oskab alati ikka häid hetki valida, millal ka pilti teha, eks ole?

„Lapsed, minge sööma nüüd, toit jähtub muidu ära!". Selle peale olime me korraga mõlemad püsti ja tormasime söögilaua taha ning kuhjasime endale sellise hunniku portsjonit taldrikusse, et vähe polnud. Kusjuures isa ja ema ei imestanud enam, miks me nii palju süüa endale ahnitsesime, arvata on ju et selline mürgeldamine ajab kõhu veel rohkem tühjemaks. Kui ma toidu lõpetasin, läksin istusin ma diivani peale ja vaatasin natuke telkut koos vanematega. Ma ei tea miks, aga mul tuli jube uni ning ma haigutasin iga 10 minuti järel. Edasi mäletan ma seda, et ma vajusin venna sülle.

Andke teada, kuidas meeldib....ja aitäh neile, kes seda üldse viitsivad lugeda. :)