Miski pole enam sama

34.peatükk

Niall toksib närvisliselt oma näppe vastu rooli ning mina vaatan lihtsalt tuimalt aknast välja. Meie vahel on täielik vaikus, aga õnneks pole see piinlik vaikus. Lihtsalt, meil kummalgi pole tuju rääkida, veel vähem nalja teha ning naerda. Isegi raadio ei käi. Me oleme juba viimased pool tundi haiglasse sõitnud, et Roosit külastada. Arstid räägivad, et ta on ikka veel koomas, aga midagi muud meile ei räägita. Niisiis otsustasime ise kohale minna. Kas arstid tõesti arvavad, et kui nad ütlevad meile, et *oi teie sõber on koomas, midagi muud pole*, siis nad tõesti arvavad et me oleme kuradi lollid, kui ta niisama koomasse langes. Ohh, ma näen haiglat. Jess me oleme kohe kohal. Mu süda hakkas jubedalt puperdama ning ma hakkasin kõvasti hingeldama ja läksin närvi. Niall märkas seda ning astetas oma käe, minu käe peale ja üritas kuidagi moodi mulle naertada. Hea algus seegi, ta naeratas üle pika aja taaskord. Niall parkis auto ruttu ära ning me mõlemad jooksime haiglasse.

„Roosi Star, mis palatis ta on?“ küsis Niall närviliselt

„ja kes te olete, kui küsida võib?“ vastas naine vastu, natuke ülbelt.

„mina olen Niall Horan ja tema on Delany White“ ütles Niall ka ülbelt natuke.

„Ni, ta mõtles, et kes me Roosile oleme“ sosistasin Ni-le

„aa okei, me oleme ta parimad sõbrad“ ütles Niall kõvahäälega ja uhkelt.

„et, siis nii jah..hmmm....oodake ma kohe vaatan“. Ootasime kannatlikult Nialliga nii kaks minutit.

„nii..lähete siit paremalt, siis otse ja viimane palat, nr 135“

„aitäh“ karjusin jooksu pealt järgi, kuna Niall haaras mul juba käest ja me jooksime mööda koridori, Roosi palati poole.

„Vabandust, aga te ei saa hetkel sisse“

„mis asja, mu sõbranna on seal ja teie ütlete et ma ei saa fuking sisse, ta on koomas ja ma tahan teda näha NING  KOHE!!“ karjus Niall, arstile otse näkku, nii, et too jäi suu ammuli ja silmad pärani lahti. Okei, see ei tähenda head, pärast me ei saa üldse sisse.

„Niall, rahune maha, istu siia ja ma toon sulle vett“. Niall tegi seda nagu ma palusin. Ta istus maha ning ma andsin talle vett. Samal ajal kui ta ennast maha rahustas, üritasin arstiga kontakti saada.

„ma väga vabandan, ta tavaliselt ei ole selline, lihtsalt see tüdruk seal palatis on tema lapsepõlve sõbranna“

„ma mõistan teda täielikult, ega asjaolud head pole“

„mis mõttes?“

„no vaadake, tal oli väga ränk õnnetus. Ta jäi auto alla ja lendas pärast seda oma 20 meetrit edasi. Muidugi, põgenes juht kohapeal ning ta leiti tund aega hiljem, teadvusetult. Ta kaotas päris palju verd, mõni ribi on katki ning tal võib olla amneesia, mis tähendab et ta ei pruugi teid enam mäletada. Ta hingamine on ka raske, ta on hetkel hingamisaparaadi küljes, liiga risknatne seda veel ära võtta.“ Ma olin kokkukukkumis ääre peal.

„palun öelge et ta jääb ellu“ anusin ma, pisarad alla voolates.

„praegusest hetkest, ei oska ma veel midagi kinlalt öelda, me hakkame samm sammu haaval teda ravima ja uskuge ma anname enda parima, et teda päästa. Hetke seis on väga pingeline ja kahevahel. Me anname teile kindalt teada, kõike mis toimub.“

„kas me võime siin oodata seni kaua kuni teda vaatam saab minna“

„te võite siia vastas palatisse minna, seal pole kedagi, saate ennast maha rahustada ja puhata, me anname teada teile“

„suured tänud teile“. Ma pühkisin oma pisarad ära ning liikusin Nialli juurde. Isegi tema oli nutnud ja nuttis siiamaani. Ma ei suutnud, mul hakkas tast nii kahju, et ma hakkasin ise ka uuesti nutma. Ma kõndisin tema juurde ja kallistasin teda kõvasti. Ma ei öelnud neid asju nagu filmides öeldakse, sest mitte miski polnud kindel. Võtsin talt ümber kinni ja juhatasin ta sinna palatisse. Ta isegi ei protesteerinud vastu, ega ei lausunud ühetgi sõna. Ma asetasin ta voodisse pikali ning olin juba ära minemas, et sealse tooli peale istuda. Kuid tundsin enda käe ümber õrna pigistust.

„palun ära mine, ma ei taha üksi olla ja ma ei taha et sina ka üksi oled“. Niisiis, viskasin ennast tema kõrvale pikali ja me vajusime koos unne.