Miski pole enam sama

50.peatükk

Ma pole Alysoniga oma kuu aega rääkinud ja teate mida see minu jaoks tähendab? Surma. Kohutav, mul pole aega olnud ja ma olen ta täiesti ära unustanud. Issand kui kohutav sõber ma olen. Nüüd ma istun, siin, oma voodis ning läpakas süles. Kaalun kas helistada või mitte. Muidugi pead sa talle helistama, sa vana tobu. Ta on seda kõnet kuu aega oodanud. Logisin Skype sisse ja otsisin Alyssoni kontakti. Tõmbasin paar korda hinge ning vajutasin "helista" nupu peale. Kohe hakkas see imelik, pinisev hääl ning see jõudis vaevu 2 korda kutsuda, kui Alyson juba vastu võttis. Ja ta vaikis. Ta vaatas lihtsalt mulle otsa ega ei lausunud sõnakestki. Sain aru.

"Ma vabandan, Alyson, südamest vabandan. Aga mul oli kiire ja ma õppisin ning vahepeal olid jõulud ning ma veetsin perega aega." Ta vaatas mulle tuimalt otsa.

"Ja sa oled ka pere, vabandust." Ja ta vaatas ikka mulle tuimalt otsa.

"Okei jah, ma unustasin su ära. Ma tean, ma olen sitt sõber ja ei vääri sinu sõprust. Ja mul on väga kahju ning ma ei tea kuidas seda sulle heastada ning ma saan täiesti aru, kui sa-"

Ning mulle segas vahele tema naer. Ta naeris südamest ning valjult. Ja ma vaatasin teda nagu lolli, sest ma ei mõistnud mis naljakas on. Ja ta naeris ja naeris. Ja korraga hakkasin ma naeru kaja kuulma. Kahtlane. Siis hakkasin ma ümberringi uurima ja märkasin ekraanil tuttavaid esemeid ning korraga hüppas Enn Alysonile sülle. Alles siis jõudis mulle kohale, et Alyson istub meie diivanil, all korrusel ning naerab. Ma hüppasin voodist püsti ning sõna otses mõttes, spurtisin trepist alla, jättes vahele astmeid. Ime et ma seekord trepist alla ei kukkunud, ega näoli maas ei lõpetanud, aga mul polnud aega sellele mõelda kuna mu parim sõber istus mu kodu diivanil ja naeris. Ma polnud teda oma pool aastat näinud. Ainult läbi ekraani ja see ei loe. Ma jooksin talle sülle ning ta ei jõudnud püstigi tõusta kui ma talle peale hüppasin ning oma käed ümber ta kaela viskasin. Meie kallistus kestis kaua ning ma ei tahtnud ta embusest lahti lasta.

"Tead sa vana tolgus, see pole üldse naljakas"

"Minu meelest küll on, sa oleks pidanud oma nägu nägema, see oli priceless" Ning ta hakkas veel rohkem naerma ja ma hakkasin teda kõdistama.

"Delany, jäta- Delaaanyy--- Del ausalt ka--ma ei saa--mul on kõht valus juba" hüüdis ta naeru vahepeal. Hùppasin ta sülest maha, haarasin ta käest kinni ning tõmbasin ta püsti. Tirisin ta esikusse ning sõnasin

"Pane ennast riidesse, meil on nii paljustki rääkida" sõnasin ma õhinalt.

"Kuhu me lähme Del?"

"Parki" ning saatsin talle sooja naeratuse ja kallitasin teda veelkord.