Miski pole enam sama

36.peatükk

See on vist kõige pikem osa,  mis ma kunagi teinud olen..1519 sõna, ainutl see jutt. Osa vana peer, ütleks selle peale. Vabandan kui mõni kirjaviga on, ikka juhtub. Loodan, et teile ikka veel meeldib mu lugu ja te ikka tahate seda lugeda. Igastahes, nautige! :) 

Niall lamab haigla voodis, samamoodi nagu hommikul. Pilk on laes ja nägu on tuim nagu kalal. Ta pole minuga pärast söömist ühtegi sõna vahetanud. Nii siis, tema vaikib nagu haud ja mina loen ajakirju ning keeran iga 5 minuti tagant, aina kõvemini lehte, et ta kasvõi korraks pilgu minuke pööraks. Aga EI, tema ei tee välja ka. Korraga tuli mul meelde, et ma pole oma emale ega isele helistanud ja neil pole ju õrna aimu ka, kus kurat ma olen. Pärast helistavad veel politseisse ja kuulutavad mu kadunuks. Sama on ju ka Nialliga, meie vanemad muretsevad ennast surnuks, samal ajal kui meie meeleheitlikult ootame, et saaksime oma parimat sõpra näha. Tõusin suure hooga toolilt püsti, nii et see pikali kukkus. Niall vaatas minu poole, silmad pärani lahti, aga nägu peaaegu sama tuim kui ennem. Viskasin ajakirjad maha.

„ma lähen helistama“ ütlesin talle kiirelt, enne kui ta oleks jõudnud midagi küsima hakata, kui üldse oleks ja tormasin palatist välja. Otsisin meeleheitlikult telefoni. Kuidas kurat saab nii olla, et haiglas pole ühtegi vaba telefoni või ma lihtsalt ei oska neid otsida? Tormasin haiglast välja ja jooksin lähima telefoniputka juurde. Otsisin ruttu taskust mündi ja pistsin sisse ning valisin kiiruga ema numbri.

„palun vasta...palun...vasta“ pomisesin vaikselt enda ette.

„halloo“ ütles ema peene häälega, nagu vastaks mõnele kliendile.

„tere ema“ ütlesin vaikselt

„DELANY!?“ karjus ta vihast ja üllatusest korraga.

„jah ema, see olen mina, võta natuke vaiksemalt“

„MINA JA VAIKSEMALT, TEAD KUIDAS MA SIND IGALTPOOLT OTSINUD OLEN JA SINU SÕPRADE KÄEST KÜSINUD KUS SA OLLA VÕIKSID JA KEEGI EI TEA. JA SA EI TULNUD ÖÖSEKS KOJU. MA MÕTLESIN ET SA OLED NIALLI JUURES, AGA KUNA TEMA EMA EI TEA KA, KUS TEMA POEG ON, SIIS EI OSANUD MA MIDAGI PEALE HAKATA. ME MURETSESIME ISAGA ENNAST LOLLIKS. KUS PÄRAPÕRGU SA OLED, ET SA EI SAANUD OMA TELEFONILE VASTATA JA VÄHEMALT TEADA ANDA KUS SA OLED VÕI MIKS SA KOJU EI TULE?“ karjus ema läbi telefonitoru. Lasin tal kõik välja karjuda. Ma olen kindel et ta muretses ennast lolliks, aga mul ei olnud telefoni, ega ka Niallil.

„ema kuula mind ära“

„OI JAA, MA OOTAN NÜÜD SUUE HUVIGA, MIS SUL MULLE ÖELDA ON...OLE ÕNNELIK ET MA VEEL POLITSEISSE HELISTANUD POLE“  Oh thank god. Minu emast võib kõike oodata. No kuigi, eks ma ise teeks sama, kui minu laps kadunud oleks.

„KAS SA LASED MUL NÜÜD SELETADA VÕI EI?“ karjusin talle vastu, et ta vait jääks ning mind kuulaks.

„niii..ma ootan“

„nii..tol õhtul kui ma välja jooksin kodust ning kui Niall mu peale võttis, sõitsime me haiglasse...“

„SA OLED HAIGLAS, MIS JUHTUS?“ karjus ema taaskord.

„eiii eiii, minuga on kõik korras JA Nialiga ka, lihtsalt meie üks sõber on koomas ning me tahtsime teda vaatama tulla. Ja kuna meid ei lastud, enam nii hilja eda vaatame ja Niall läks hulluks, kuna Roosi on tema lapsepõlve sõber ja...“

„ROOSI ON HAIGLAS?“ karjust ta jälle, aga seekord meeleheitest ja kurbusest.

„jah ema, Roosi on koomas ning me tahtsime teda vaatama tulla, aga kuna nii hilja ei lubatud ja Niall läks hulluks, nagu ma juba ennem mainisin, siis pakkus arst meile ühte vaba palatit, kus me saaks puhata ning ennast välja magada, et teda täna vaatama minna.“ Lasin pärast pikka teksti suure ohke välja.