Miski pole enam sama

63.Peatükk

"Tule üles nüüd" Sõnasin Niallile, kes ikka veel torises, sest ei saanud seda kuradima šokolaadi. No püha peetrus ja jeesus maria. Palju nõuab see poiuke mul. Tirisin teda õrnalt käest, aga ta ei liigutanud lillegi. Istus mossitades diivanil ja põrnitses mulle oma siniste silmadega otsa.

"Mul oli sulle üllatus" ütlesin kavalalt. Nialli silmist oli näha sära, aga siiski ei liigutanud ta lillegi. Panin käed risti rinnale ja põrnitsesin teda vastu.

"Kui sa soovid sellist mängu, siis olgu peale" podisesin vaikselt enda ette. Korraga oli Nialli käed ümber mu piha ja ta tõmbas mind endale sülle. Ta naeris nagu hull, mind kõvasti pigistades, kartes et kaon kuhugi. Breketid helkisid päikse valguses ja sinised silmad tõbasid samamoodi nagu meri. Järgmisel hetkel olid tema huuled minu paremal põsel, siis vasakul ning lõpuks suul. Need maitsesid kui viinamari. Tõmbasin huuled ära ja vaatasin Niallile puurivalt otsa, irve näol.

"Kas see on minu huulepalsam, noor poiuke?" Niall kehitas õlgu, irve näol ja silmad ütlemas rohkem kui teod. Järgmisel hetkel olid tema huuled uuesti minu huulte vastas. Nii see kõik läks.
Korraga olin tema seljas, karjumas kui kloun ning Enn meil sabas, haukumas. Niall viis mind trepist üles ja viskas siis mind voodile. Naersin ja hoidsin kõhust kinni. Niall puuris oma siniste silmadega minu rohelisi, hell naeratus näol.

"Kus minu üllatus on?" Küsis ta ühe koha peal hüpates. Tundudes rõõmsam kui šokolaadi üle. Naersin tema lapsikuse üle ja sirutasin oma käe välja. Niall vaatas seda kahtlevalt ent ajas enda käe mulle vastu. Tema soojad siidised peopesad haarasid minu peopesa ning ta aitas mind üles. Asetas veel kaks musi- ühe suule ja teise otsaesisele.
"Tule siia"
Haarasin tal käest kinni ning viisin kirjutuslaua juurde. Panin ta toolile istuma, kuid Niall tiris mind endale sülle. Avasin arvuti ja see sama link vaatas mulle juba kolmandat korda täna otsa.
Alles hommikul ma kõhklesin, kas avada see või mitte, kas näidata seda Niallile või mitte. Siin see nüüd on. Juba kolmandat korda mulle otsa vaatamas. Alati värinad kaasas.
Ajasin ennast Nialli sülest püsti ning istusin lauale. Niall põrnitses natuke aega ekraani, kortsutas kulmu ja keeras pead ühele ning teisele poole. Järgmisel sekundil oli ta toolist püsti ja vaatas suurte hämmeldunud silmadega otsa.

"Päriselt?!?" Karjus ta üle kogu maja. Naersin tema reaktsiooni ùle. Ta haaras minust kinni, keerutas paar korda mind õhus ja sosistas siis kõrva:
"Ma armastan sind"
Suur naertus leidis tee mu näole. Niall tõstis mu maha, vaatas mulle ikka ja jälle nende samade siniste silmadega otsa ja andis ühe väikese suudluse.

"Mine täida nüùd seda"

Niall vaatas mulle kohkunult otsa, ikka veel mitte mõistmas, et mis toimub. Naersin.

" Mine nüüd" laususin naerdes ja andsin talle patsu pepule. Niall naeris ning istus tagasi laua taha.

•••••••

"Aitäh aitäh aitäh" Lausus Niall asetades musi iga kord uuele kohale. Itsitasin tema lapsikuse üle. Meie vahele tekkis hetkene vaikus.

"Kas ma võin midagi küsida?" Lausus Nia vaikselt nagu kardaks, et vihastan uuesti. Noogutasin vaikselt ja saatsin talle soojendava naeratuse, mis ka tema silmad särama lõi.
Me seisime juba pikemat aega minu rõdul ja nautisime päikeseloojangut. Kell oli vägagi hiline ja õues hakkas jahedaks minema. Niall tõmbas mind enda poole ja kaisutas vaikselt. Andes sooja mu külmale kehale.

"Mis sinu meelt muutis?" Küsis ta ettevaatlikult. Andsin endale aega järele mõelda.

"Süda....Ja sina" Niall kohkus, vaatas mulle üllatavalt otsa ning krimpsutas kulmu. Lasin taaskord suust väikese naerukilke vabaks. Niall ei öelnud midagi, vaid jäi päikest vaatama. Korraga olid tema huuled mu laubal ja tema suust kõlas 'aitäh' . Sain aru, et ei pea pikemat seletust andma, vähemalt mitte sel hetkel.