Miski pole enam sama

Viieteistkümnes peatükk

 Ma arvasin, et ma ei tee täna uut osa, aga ma ei saanud. kirjutamis tuju tuli kohe peale. 

Mina ja Niall võpatasime mõlemad selle peale üles, kui uks paugaga lahti löödi ning Niamh ja ema sisse tormasid. WOW! Chill down dudes. Me vist jäime Nialliga mõlemad magama, mina voodisse ja tema tooli peal istudes ning peaga voodi peale. Me pidime tõesti päris kaua magama, kuna ema ja Niamh pidid õhtul tulema ning aknast välja vaadates võiks öelda, on õhtu kuna õues oli suht pime juba. Niamh saatis mulle kahtlase pilgu ja kergitas kulmu. Ma ei saanud aru mida ta sellega öelda tahtis. Siis tuli mul meelde, et Niall on ka siin.

„khmhmk“ üritasin häält teha, et nad kõik tähelepanu mulle pöörksid ja seda nad tegid.

„hmm...see on Niall, mu klassivend ja sõber, Niall need on mu ema Cecelia ja mu vemd Niamh“ Niall tõusis püsti ning surus ema kätt ning kui ta hakkas Niamhi kätt surma, siis Niamh noogutas.

„no no no  no, nii need asjad ei käi“, ma vaatasin teda kahtlustava pilguga, aga ta ainult naertas mulle. Nialli silmist oli hirmu näha. Kui sa nüüd Niamh midagi piinliku teed, siis oled sa surnud. Päriselt kohe.

„vaata dudid teevad nii ning ta pani käe rusikasse ning ootas et Niall sama teeks. Niall vaatas korra minu poole ning ma naeratasin talle ning noogutasin.  Ta pani ka siis käe rusikasse ning nad lõid rusikad kokku.

„vot Niall, nii käivad asjad poiste vahel“ ütles Niamh naerdes, hahaha. Niall hakkas ka naerma. Isegi mina  hakkasin naerma. Päriselt, Niamh tekitab hullu pinge üles ja siis näitab kuidas poisid omavahel kätt suruvad, lihtsalt tase, lihtsalt tase Niamh. Ema kõndis minu poole ning tal oli kurikaval naeratus suul. Oh eii, mis tal nüüd plaanis on, kui tema ka midagi teha üritab siis ma ei tea, ma lähen hulluks. Ta istus mu voodi kõrvale, toolile maha ning naeratas, ma  kergitasin talle kulmu. Ohh ei, nüüd ma olen nagu Niamh ja Niall, ohh eii, see vist on jah iirlaste värk, mulle tundub (:

„see on tore et Delany, ka endale sõbra leidnud on“ ütles ta mulle ja Niallile korraga ning tal oli suur naeratus näol. Niall naertas talle vastu. Nimah võttis teise tooli ning istus teisele poole voodit maha. Nüüd oli ainult Niall kellel kohta polnud. Ma vaatasin talle otsa ning naeratas, siis tõstsin ennast istukile ning panin jalad  krõnksu, et Niall saaks ka istuda. Ta õnneks tabas kohe ära, mis mul plaanis oli ning ta ei vaielnud vast, vaid istus kohe maha. Haha.

„nooh sista, räägi, kuidas läheb kah“. Küsis Niamh. Nice move Niamh, nice.

„hästi, ikka hästi, millal ma välja saan“ Niall naeris selle peale vaikselt, nüüd teab ka tema, et ma vihkain haiglaid ja et mul hakkab nende vastu tõsine foobia tekkima. Selle peale hakkasin ma ise ka vaikselt naerma. Niamh saatis mulle jälle oma imelikke pilke ning kergitas kulmu.

„noo, me rääkisime arstiga ja ta ütles, et selle nädala lõpus saad sa kindalt välja, kuna sa hakkad juba paranema.“ Mul oli tunne, et ma tahaks rõõmust voodist välja hüpata ning mööda haiglat ringi karrata. Ainuke asi, mis seda takistas oli mu jalg. Damn that jalg, oli vaja siis ära murduda jah. Ema sai mu rõõmust vist aru ning naeris selle peale, nagu Niall ja Nimahgi. Aga siis muutus ema nägu tõsiseks.

„aga sa pead oma jalaga ettevaatlik olema, sa ei tohi teda palju koormata ning ilmselgelt, lükkame me su trennid edasi, ma tean, et sa tahad minna, aga sa ei tohi pärast kipsi ära võtmist, mis juhtub alles 2 nädala pärast, ei tohi sa kaks kuni kolm kuud trenni teha.“ Ütles ema, tõiselt ning kurvalt. Muidugi, nüüd ei tohi veel kolm kuud trenni ka teha ja pärast peab veel trennis ettevaatlik ka olema. Muidugi, aga õigepea muutus ema jälle rõõmsamaks ning ta naeratas suurelt. Mis tal täna viga on? Miks ta nii õnnelik on?

„nii  Niall, sa oled vaikne olnud, räägi  natuke endast ka, oleks tore sind paremini tundma õppida“, ema naertas suure suuga Niallile, Niall naertas vastu, isegi Niamh noogutas suurest huvist, et Niall neile natuke endast räägiks. Mis ajast mu vend nii huvitatud on? Päriselt, miks kõik täna nii heas tujus on? Okei, emast saan ma veel aru, ta on õnnelik et ma endale sõbra leidsin. Just nimelt, nüüd oma Niall ametlikult mu sõber, hahha, aga ainult mina tean seda ja noh ema ja vend ka. Aga see miks Niamh nii õnnelik on, sellest ma aru eii saa, aga ma ei viitsinud selle peale kaua pead murdma, vaid naeratasin Niallile ning ootasin et ta rääkima hakkaks. Ema ja Niamh küsisid talt mõelamad, koguaeg küsimusi ja pommitasid teda igatpidi. Vaene Niall, aga teda ei tunduvat see vist häirivat. See on tore, kui ema ja vend ta kohe nii lahkelt vastu võtad. Kohe oli aru saada, et mu emale meeldib Niall, sest see kuidas mu ema talle koguaeg naeratas ja puha. Ma tean liiga hästi oma ema. Terve õhtu, rääkisime me juttu, vaatasime koos telekat ja tegime napakaid nalju. Lõpuks oli kell nii palju,  et õde tuli neile ütlema, et neil on aeg lahkuda, kuna ma vajan natuke rahu. Selle peale tõusid nad kõik kolmekesi püsti, vend sasis mu pead ning naertas mulle, ema tegi mulle põse musi ning silis mu juuksed uuesti sirgeks. Siis oli Nialli kord. Ausalt ma arvasin, et ta lahkub lihtsalt, aga ma eksisin. Ta kõndis mu juurde ning kallistas mind. See oli maailma soojem ja mõnusaim kallitus, raske oli sellest lahti lasta. Ema ja vend naeratasid mulle suurelt otsa, siis tõmbas Niall ära ning naertas.

„parane hästi, DEL!“ hüüdis ta  ennem, kui ta palatist lahkus ning lehvitas. Ja läinud nad olidki ning muidugi olen ma jälle üksinda. Aga ma olin üpriski väsinud. Enne öö-aega, käis arst minu juurest läbi,kontrollis mu üle ning vaatas et kõik ikka korras oleks, siis lahkus. Lõpuks, saab magama jääda. Sättisin ennast mõnusalt voodisse kerra, no nii palju kui ma sain ning jäin magama.

 vote/comment/shalala :D::DD 

Ilmselgelt pöörasin ma ära, ahhha, ärge pange tähele. :DD