Miski pole enam sama

29.peatükk

Ma tean, et ma pole ammu postitanud ja see on suht lühike osa. Aga mul pole üldse aega. Kõik asjad jooksevad üksteise otsa. Ma proovin homme õhtul uue osa üles laadia, kui jõuan. Igastahes siin see on :) 

„Delany...“

„Delany..“. Kuulsin kedagi enda nime hüüdmas.

„Delany ärka“. Avasin silmad ühe silmapilguga ja Niall vaatas mulle otsa. Tundsin midagi enda vastas ning vaatasin alla ning see oli Annabel. Ta oli täiesti mu jalgade peale vajunud ning magas sügavalt.

„Ohh, sa oled ärkvel, ma mõtlesin et pean sind juba veega äratama hakkama“

„haha ei olnud vaja, õnneks, mis kell on?“

„hmm...12 vist...jah 12“

„ossa vana peer, ma peaks koju minema“

„su ema juba helistas sulle, aga kuna sa magasid siis ma võtsin vastu ja tal ei olnud midagi selle vastu kui sa siia ööseks jääd“ sõnas Niall ja naeratas suurelt.

„nii ta kohe ütleski?“ küsisin imestusega, sest tavaliselt pole mu ema mitte kellegi vastu nii lahke.

„jep, nii ütleski“

„vot see on alles üllatus“

„mis mõttes?“ küsis Niall kulmu kergitades.

„ahh ei midagi, aga kus ma siis magada saan?“

„no kõigepealt ma viin Annabelli, külalistetuppa, mis on peaaegu juba tema oma kuna ta käib siin nii tihti ja siis ma näitan sulle sinu magamiskoha“

„okitoki“

„nii et oota siin, ma viin ta ruttu magama“. Noogutasin Niallile vastuseks. Ta haaras vaikselt Annabelli endale sülle ning kõndis taga üles. Otsustasin seni kaua suurestoas ringi vaadata. No ma ei saanud vaatamata jätta kõiki neid pilte mis Niallist ja tema perest üleval olid. Ajasin ennast püsti ja mõnusad raksud käisid jalgadest läbi. See on see kui mitu  tundi järjest oma jalgu ei  liiguta ja kui keegi veel su jalgade peal magab. Mitte, et Annabel oleks raske olnud, lihtsalt. Ringutasin ennast ja hakkasin, siis pilte vaatama. Oi neid oli igasuguseid. Niall oma isaga ja oma vennaga, emaga ja muude oma sugulastega. JA siis haaras mu pilku kõige nunnum pilt üldse. Niall istus haiglatooli peal ja tal oli süles Annabel. No ma arvan et see oli Annabel, kuna ta oli roosa rätiku sisse mässitud. Igastahes, Niall hoidis teda ja vaatas teda nagu maailmaimet ja Annabel nägi nagu inglike välja. Rohelised silmad puurisid otse Nialli sinistesse silmadesse.

„ta on üks väike, armas ja tore plikatirts kes üldse olemas on“. Selle peale ma võptasin korraks ja pöörasin ümber ning nägin et Niall seisis peaaegu minu taga ja vaatas ka seda pilti. Muhe naeratus suul. Silmist oli näha kui väga ta teda armastab.

„Seda ta on, meenutab natuke väikest mind“. Selle peale Niall naeratas ning kõndis minu kõrvale. Me vaatasime mõlemad natuke aega seda pilti ning siis otsustas Niall mulle mõne pildi kohta rääkida, mille peale ma ülimalt huvi tundsin, nii et ma lihtsalt pommitasin teda igasugu küsimustega.

„...ja see olen jälle mine, sõjamuuseumis, ma sain esimest korda sellist kiivrit kanda ja seda püstolit. Selline tunne nagu ma oleksin päris sõdur olnud“. Selle peale ma naersin kuna ta rääkis sellest nii nagu ta oleks jälle viie aastane ja oleks tagasi selles hetkes. Kui siis mulle üks asi pähe torgatas.

„kas sa tahad kunagi sõjaväkke minna?“. Niall vaatas mind natuke aega ning mõtles siis vastuse üle.

„kunagi ikka tahaks, pärast kooli ja enne ülikooli. Kusjuures ma olen sellest juba väiksest peale unistanud, kuigi väiksena ei osanud ma seda nii tõsisena võtta kui praegu. Sina?“

„mina, ma olen sellele juba pikemat aega mõelnud, mu vend tahab ka minna, lihtsalt minul on selleni jube kaua aega, aga ma luban, et ma käin seal ära, enne oma surma“. Selle peale Niall naeris. Ma ainult haigutasin natuke. Kohutav väsimus trügis peale.

„tule ma näitan sulle parem, kus sa magad, muidu sa jääd veel püstijalu magama“. Ma oleksin tahtnud selle peale naerda, aga ma lihtsalt ei suutnud, niisiis üritasin ainult suunurki üles poole kergitada. Ta juhatas mind üles, tema tuppa.

„näe sa magad siin, ma lähen magan alla, diivani peal“.

„oot-oot, miks ma diivanil magada ei või?“

„sest sa oled külaline ja ma ei taha et sa diivanil magad, eriti kui mu vanemad peaks koju tulema, siis nad äratavad su üles. No ja nad ei tea et sa ööseks jäid nii et nad ehmataksid suht ära“. Noogutasin Niallile, nii palju kui ma oleksin soovinud  talle vastata ja nii palju kui ma oleksin tahtnud talle vastu hakata, siis minu keha ja mõistus seda ei lubanud. Ta kõndis oma kapi juurde ja otsis sealt midagi. Ta viskas mulle ühe pluusi ja lühikesed püksid.

„näe pane need selga, on vähe mugavam magada“. Ma ei viitsinudki talle vastu hakata, niisiis tegin seda mida ta ütles. Ta oli piisavalt tark, et seni kauaks ennast ümber pöörata kui ma riideid vahetasin.

„valmis“ oli ainuke sõna mis mu suust tuli. Ta võttis voodilt päevateki pealt ära ning peaegu viis mind sinna voodisse. Mu keha oli nagu tuim kala. Ta pani mulle teki peale ja kohendas mu patja.

„head ööd ja ilusaid unenägusid“ ütles ta rõõmsalt,kuigi ta häälest oli juba tunda, et ta on ka väsinud.

„head..ööd“ ütlesin talle veel pomisedes vastu. Ta kustutas tule ja lahkus toast. Silmapilk ja ma olin juba unemaailmas.