Miski pole enam sama

Kaheteistkümnes peatükk

Ja siin see on :) taraaa!! :)) 

Ma jooksin Nialli juurde, hingeldades, pluss, Enn tõmbas nagu segane.

„heips“ ütlesin talle hingeldades

„heips, kohe nii kiire hakkas või?“, küsis ta muigega oma suul. Üritasin oma hingamist taastada.

„mitte kiire, lihtsalt tahtsin ema juurest ära tulla, ta hakkab liiga muretsema ja ta juba muretsebki.“

„hahha, kas lähme jalutame?“ Enn nuuskis Niallit nagu ma ei tea keda,nagu Niall oleks tema toit. Noogutasin Niallile ning me jalutasime edasi.

„igastahes, ma tahtsin äitah öelda.“ Millest ta räägib?

„mille eest?“ pärisin talt

„no selle eest, et sa mind täna kuulasid ja selline lohutus õlg olid“

„hahha, iga kell“

„lihtsalt, kellegile teisele ei saa ma taolisi asju rääkida“

„miks siis mitte?“

„esiteks, mul pole siin koolis väga sõpru või noh selliseid keda saaks usaldada, teiseks ma ei meeldi väga kellegile kuna ma olen iirlane“

„heheh..ja mind saab usaldada?“ ma polnudki päris kindel kas see oli küsimus või ei, aga see on tore kui sa tead kedagi nii lühikest aega ja nad juba usaldvad sind.

„ütleme nii jah, sa tundusid kohe alguses selline tore, sõbralik ja usaldatav isik“

„haha, ma tänan, kuigi ma tean mida sa üle elad“

„mis mõttes“

„no see vanemate lahutus ja ära kolimine ja nii“

„oot-su vanemad on ka lahutatud või?“

„ei lihtsalt mu parim sõber iirimaalt, ta elas ka seda läbi ja ma toetasin teda igal võimalusel ja lõpuks jäi tunne nagu ma elaksin ka seda üle. Ja peale selle, ma olen pidanud ka kolimsi üle elama ja mulle ei meeldi need.“

„ja need on nõmedad ning kahju on oma lähedasi sõpru maha jätta“

„täpselt, sa oled kõikidega lähedane ja siis korraga see purustatakse kuna sa pead ära kolima, selline tunne nagu siin pool süda oleks siis läinud“

„see on tõsi, kõik minu parimad sõbrad jäid iirimaale“

„ning minu arust, ei ole skypime üldse sama asi, kui nendega päriselt koos olla“

„ma arvan,et kõige rohkem igatsen ma oma isa ja venda“ ning silmanurgast oli näha kuidas ta oma pisaratega võitles. Ma panin oma käe ümber ta õla ning naeratsin talle. Nüüd ma tundsin nagu me oleksime paar.

„ma tean mida sa tunned, ma igatsen ka oma isa väga, sest ma näen teda väga harva. Kõige nõmedam on see, kui me peame pühad ka ilma temata veetma. Tead asjad pole kunagi samad, kui ühte pereliiget pole, sa saad kohe aru, et midagi puudu.“

„ma näen oma isa väga harva, ta isegi käib meil vahepeal külas, seda on tore näha, et nad hakkavad uuesti vaikselt läbi saama ning tore on oma venda siis ka näha, kui sa oled oma pereliikmetest kaugel, tekib sul temaga just kõige tugevam side“

„see on tõsi, võib-olla on sul lootust, et äkki nad lepivad täitsa ära ning kolivad uuesi kokku?“

„naahh, seda ma väga ei usu, kuigi see oleks tore ja ma teeksin kõike selle jaoks, siiski, see lootus jääb kuhugi pilve laotusesse“

„heeh, ära viska oma lootusi ja unistusi minema, kõik asjad täituvad kunagi, aga tasapisi“

„eks see nii ole, haha..ma siiamaani loodan endale koera saada, ma kadestan inimesi kellel on koerad“