Miski pole enam sama

37.peatükk

Ma ei tea kui paljud seda enam üldse loevad, pärast pikka pausi. Aga oma vähestele lugejatele, siis uus osa. Ja suured tänud teie kommentaaridele, need toovad alati naertuse suule. :) 

„olete Te valmis?“

„me oleme valmis“. Pigistasime veel üksteise käsi ning lasime siis lahti. Kõndisime arsti järel palatisse. Roosi lamas voodis, valgete lindade vahel. Tema ümber oli sadu masinad, millega ta ühendatud oli, kõik piiksusid. Ta lamas seal täpselt nii, nagu ta oleks surnud. Ei Delany, sa ei mõtle sellele. Ta ei ole surnud, ega ei sure ka. Niall vaatas mulle hetkeks otsa. Tema pärlsinised silmad, olid muutunud halliks ning nägu kahvatuks ning tema näost luges välja, kui väga ta tegelikult nutta tahab. Ma olin samas seisundis. Ma lihtsalt seisin seal, nagu mingi muumia, kes ei saa ennast liigutada ning vaatasin kuidas Niall tema voodi kõrval olevale toolile maha istus  ning tema käe, enda suurte käte vahele võttis.

„ma jätan teid nüüd kolmekesi“

„aitäh teile“. Tõmbasin palati nurgast teise tooli ning asetasin selle teisele poole voodit. Istusime Nialliga täpselt vastastikku ning hoidsime mõlemad Roosi käsi. Nii pea kui arst välja läks, puhkes Niall nutma. See, kui sa kuuled, kuidas teine nutab ning sa näed pisaraid, mööda põski alla voolamas, ajab sind ka nutma. Mul oleks tahtmine talle lihtsalt kaisukaru eest olla, kelle õlal ta nutta saaks. Niall hakkas vaikselt Roosi juukseid silitama ning rääkima.

„miks just sina, ahh, miks just sina Roosi? Miks pead sina alati nii palju kannatama. Vahepeal ma mõtlen, et ma tahaks sinuga uuesti kõiki neid lapsepõlve mälestusi ja tegemisi korrata. Palun Roosi, sa ei sure ära eks, sa ei saa mind jätta. Ma vajan sind ja Delany vajab sind. Sa ei saa nii sama oma elust minema kõndida. Ma anun sind. Ma tean, et sa suudad seda ja et sa tuled sellest välja ning me aitame sind eks. Lihtsalt, sa ei tohi meid jätta, ega oma vanemaid. Palun Roosi.....palun...“. Jah, nüüd nutsin juba mina. Haarasin üle Roosi, Nialli vaba käe ning pigistsin seda kõvasti, et ta teaks, et ta ei ole üksinda ning et ta ei pea seda kõik üksinda läbi elama.

„aitäh“ sõnas ta vaikselt, pilku Roosilt pööramata. Mümisesin talle vastu. Korraga läks uks lahti ning sisse astus, see sama arst, kes alati.

„mul on väga kahju teatada, aga te peate lahkuma, meil on vaja teha veel mõned uuringud, aga te võite homme jälle tulla“

„jah-jah, me hakkame kohe liikuma, üks hetk“ lausin vastu.

„tule Niall, lähme, homme tuleme tagasi, me peaksime ka puhkama ja koju minema“

„ei, ma ei lahku tema kõrvalt“

„Niall, tema kõrval istumine ei muuda mitte midagi“

„aga mina tahan siin olla ja kõik“ nüüd jonnis ta nagu 2 aastane laps, kes ei saa kommi.

„Niall, me lähme ööseks koju, su ema muretseb ning ta tahab et sa koju läheksid, me tuleme homme uuesti vaatama ning pealegi, üle ei öö ei muutu niikuinii midagi väga ja Roosi ei kao mitte kuhugi, okei?“

„olgu siis“. Ta ajas ennast tooli pealt püsti ning tegi Roosile lauba peale õrna suudluse, siis jalutas ta välja, ilma et ta oleks mulle või arstile isegi otsa vaadanud. Hakkasin ka just lahkuma, kui arst minu käsivarrest kinni haaras ning ma ennast ümber pöörasin.

„vabandage, aga ega te ei tea, kus Roosi vanemad on, me oleme neile helistanud ja meile saatnud, aga nad ei vasta, on teil õrna aimu kus nad olla võiksid?“

„ei, ma tõesti ei tea, Roosi ei maininud meile midagi, aga võimalik, et nad on tööreisil ning saabuvad umbes see nädal, me võime kellegi käest üle küsida, kui soovite“

„ma väga palun teid, kuna nende türar on kriitilises seisundis ning nendel pole sellest õrna aimugi“

„me anname endast kõik, et tema vanemad kätte saada“

„suured tänud ja turvalist koju sõitu“

„aitäh teile, head aega“

„head aega“. Tõmbasin ukse enda ees lahti ning lõin siis uuesti kinni. Nägin et Niall istus seal samas, pingi peal, pea käte vahel.

„ausalt öelda, ma arvasin, et sa olid nii vihane, et sa põrutasid juba üksinda koju“

„ei, ma ei saanud sind siia üksinda jätta ja pealegi ma ei olnud vihane, lihtsalt vajasin üksinda olemist, et oma mõtetes selgusele tulla“

„mõistan, kas hakkame minema?“

„jaa, kas sa ei taha autoga sõita, ma ei tunne ennast hästi“. Oi sa peer, mul läks täitsa meelest ära, et me siia autoga tulime. Miks mul ei võiks juhilube olla?

„ma sõidaks hea meelega, kui mul juhiload oleks, aga kuna mul neid pole, siis tänan ei“

„kurat“ sisistas ta vaikselt.

„aga, me võime jala koju minna, see pole pikk maa ning tuleme homme autole järele“

„olgu peale, hakkame minema“.

Nii me kõndisimegi, oma pool tundi koju. Täielikuses vaikuses, nagu me oleksime võõrad. Me ei vahetanud ühtegi sõna ja meie näod olid peas nagu surnud kaladel, tuimad. Ükski lihas ka ei liikunud, välja arvatud see, et me oma silmi pilgutasime, aga seda meie ju ei kontrolli. Möödujad vaatasid meid ka imelike nägudega, nagu me oleksime juba ise auto alla jäänud. Tunne oli küll selline. Me kõndsime täpselt õlg õla vastas, käed taskus, kodu poole.