Miski pole enam sama

33.peatükk

Jaa valmis sai. juhhu ma nii õnnelik. Samas see osa on ka natuke kurb.. :( 

Jõulupidu oli lahe. No mul läks hästi ja Niallil läks hästi ja kõik oli hästi. Liiga palju *hästi* sõna ühes lauses. Brrr. Igastahes, kaks päeva veel ja siis on kool läbi. VAHEAEG!!! Ohh, kuidas ma juba jõule ootan. Oi sa vana ****!! See tuletas mulle meelde, et inimestele oleks kinke ka vaja ja no muidugi ma plaanin oma musi tipsule külla minna ehk siis Alysonile. Õnneks tema sellest veel midagi ei tea ning ei saa ka teada, kuna ma tahan teda üllatada. Ja teiseks, mul on nii paljudele kinke vaja, aga mul pole õrna aimu ka, mida kellegile osta. Nii esimene inimene..oot...äkki peaks nimekirja tegema...jaa see on hea idee. Ma muutun juba imelikuks, räägin juba ise enda mõtetega kaa. Igastahes, nimekiri Delany, keskendu nüüd.  Nii esimene on Niall, no mida kuradit ma talle ostan? Ahh, kellegil on ideid. Kas sul, mu armas aju, on ideid? Nähh, vist mitte. Nii siis on Liam, no mis ma talle veel ostan? Ja mu vennake?? Appi ma lähen juba praegu hulluks. Ja siis veel Roosi ja no muidugi Alyson...appi mis ma peale hakkan. Nii homme peale kooli lähen ma linna, kasvõi koos oma vennaga või äkki emme viitsib minuga kaasa tulla.

„DELANY....NIAMH SÖÖMA!“ karjus ema alt. Agghh miks te mind alati mu mõtlemise ajal segate? Ahh? Panin pliiatsi maha ja lükkasin ennast tooliga laua alt välja. Astusime just samal ajal vennaga toast välja ning vaatasime hetkeks üksteistele otsa ja naeratasime hetkeks. Kõndisime koos alla.

„kas sa viitsid muga homme linna tulla?“ küsisin talt köögi poole kõndides.

„hahahha...mina või?“ küsis ta imestunult.

„jaa sina, mul on vaja kellegagi ju minna“

„no ma ei tea“

„või sul on mingid muud plaanid, et sa ei saa jõulukinke ostma tulla?“ küsisin tal muigega.

„ai sa perse, jõulukingid“ vandus ta ning lõi oma käsi vastu pead. Mis ajas  mind naerma, kui loll ta vahepeal olla võib.

„ei no ma tulen jaa, lükkan plaanid edasi“ ütles ta. See läks juba huvitavaks. Tavaliselt pole tal kunagi mingeid plaane, kui jõulud tulemas on. Oi see tüüp varjab midagi mu eest.

„oioi, sa varjad midagi minu eest jah?“ küsisin talt ning nügisin ta õlga.

„eiiii...“ venitas ta pikalt ja punastas natuke. Haha oi kuidas ta varjab.

„kas mu suurel vennal on tüdruk või?“. Selle peale hakkas ta veel rohkem punastama. Hahah, tabasin hella kohta jah.

„hahhaha ongii!!“ karjusin üle maja, nii et ema ja isa mõlemad minu poole vaatasid.

„mis toimub?“ küsis isa, kulm küsivalt üleval. Vaatasin korra Niamhile otsa ning neelatasin ja siis vastasin.

„ei midagi pole, kõik täitsa tipp-topp“ ja Niamh noogutas kaasa. Isa küll saatis meile veel hiljem pilke, aga õnneks nad kumbki ei võtnud seda teemat uuesti üles, mille üle ma tänulik olen. Ma ei tea, kuidas ma oleks sellest välja öelnud. Niamh teavitab alles siis vanemaid, kui kõik asjad on 100% kindel. Istusime vaikselt maha ning hakkasime sööma. Nagu alati, pommitasid vanemad taas meid kooli küsimustega ja kiitsid kui hästi ma hakkama sain.

„hmm..emme või issi, kas te saaksite mulle raha natuke laenata?“ küsisin neilt, söögilaua ääres.

„ja miks sul seda vaja on?“ küsis isa, kahtlustava häälega.

„no, ma tahaks oma sõpradele jõulukingutisi osta“

„aa..no siis sa muidugi tead“ ütles ema rõõmsalt. Koristasime vennaga laua ära ning ema andis mulle oma 40€. Juhuuu,ma olen rikas nüüd. Kõndisime vennaga üles tagasi. Ta oli just oma tuppa minemas, aga siis mul tuli meelde, et ma pole temaga veel oma juttu lõpetanud.

„pst“ ütlesin talle ja ta keeras minu poole ning vaatas küsivalt otsa.

„kui sul homseks mingid muud plaanid on tehtud, siis sa ei pea neid minu pärast ära jätma, sa võid minna“

„aga mis siis sinust saab, lähed üksinda või?“

„no ma kutsun kellegi teise kaasa siis, sa võid oma tüdrukuga chillida“

„kust tead et tüdrukuga?“ küsis ta ja selle peale vajus mu suu maani lahti ja silmad oli peas punnis nagu kanamunad. Ooota mida, mu vend on homo või? Ta hakkas naerma ning siis lausus.

„NALI, hahha ja sa jäidki uskuma, et ma olen sul mingi homo või? Oi sista, sinu kallal on nii tore nalja teha“ ütles ta veel pooleldi naerdes. Agghh jälle vedas ta mind sisse.

„ahh ime muna“ ütlesin talle ning marsissin oma tuppa. Nii ma nüüd ei tea kas minna homme üksinda linna või koos Nialliga? Ja siis helises mu telefon ja see oli Niall. Haha näe kust hundist juttu.

„jaa, Ni, mis mureks?“ küsisin naerdes. Aga ta ei naernud vastu vaid oli täiesti vait. See pani mind ka juba muretsema.

„Ni, mis juhtus?“

„emm..midagi väga halba“ ütles ta, hääl värisedes.

„Niall, räägi minuga?“

„emm..no Roosi..“ aga te ei suutnud lauset lõpetada. Mu süda tahtis juba rinnust välja hüpata.

„Nialll, mis temaga on??“ küsisin juba vihaselt ja värisevalt.

„ee...e...t...tt...aa on haiglas“ vuristas ta viimased kaks sõna kiiresti välja.

„oota midaa?“ küsisn imestusest. Roosi ja haiglas, see peab mingi nali olema eks.

„jaa Del, ta on seal juba esmaspäevast saadik olnud“

„lähme teda vaatama ja kohe!“ karjusin peaaegu Niallile telefonitorru.

„me ei saa, ta on koomas ja tema juurde ei lasta kedagi“

„KOOMAS???“ nüüd ma tõesti juba karjusin, nii et isegi mu vend tuli mu tuppa ja vaatas mind pärani silmad lahti. Ma lõpetasin telefonikõne ja viskasin ennast voodisse pikali ning hakkasin töinama nagu mingi kahe aastane. Olemata sellest et ta polnud mulle nii kallis sõber  kui Alyson, oli ta ikkagi mulle väga kalliks saanud. Vend tuli minu kõrvale ja kallistas mind kõvasti. Oi kui toredasti jõulud hakkavad. 

Cry :( So sad. Aga jutt pole jutt, kui siin draamat pole. Aga loodan, et teile ikka meeldib.