Miski pole enam sama

Neljateistkümnes peatükk

 shalala, põnevat lugemist, hehe 

„Del, kus sa olid nii kaua?“ hakkas vend kohe pommitama, kui ma uksest sisse astusin.

„ma käisin koeraga jalutmas, nagu daa“

„nii kaua, me jääme bussis maha muidu“

„ei jää, buss läheb ju kell 7“

„noo jaa siis, kell on juba 6.45 juu“

„me jõuame, kas ema on üleval?“

„ei ole, mine söö nüüd ruttu midagi“ 

„jaa jaa, küll ma lähen“. Draamakuningas selline, me jõuame lebolt. Kõndsin kööki, otsin kausi ja lusika ning hakkasin hommikuhelbeid otsima. Miks kurat ema neid nii kõgele topib? Ma pole mingi 10 meetri pikkune tal. Võtsin tooli ning ronisin selle peale, et hommikuhelbed kätte saada, aga vot, ei õnnestunud. Okei plaan number kaks, ronime siis kapi otsa. Nüüd ma olen küll kindel, et me jääme bussist maha, kui ma neid kohe kätte ei saa. Hakkasin kapi otsa ronima, aga mu jalg libastus. Mäletan vaid seda, et ma kukkusin maha ning karjusin veel appi. Järgmine hetk oli kõik silme eest must.

Ärkasin vastiku valge valguse peale. Üritasin silmi lahti saada, aga see oli võimatu. Kissitasin neid natuke aega ning siis sain silmad lahti. Ja särav valgus pahvatas kohe silma. Nägin häguselt et keegi istub mu voodi juures ja hoiab mu kätt, aga ma ei saanud aru kes see oli. Tahtsin ennast hullult liigutada, aga kõik kohad olid valusad ja kõik tundus nii ebamugav. Hakkasin hullult voodis nihelema, sest mu jalg hullult sügeles, aga ma ei ulatunud selleni. Keegi hakkas veel minu voodi kõrval nihelema ning siis sain aru, et see oli mu ema. Ta oli vist magama jäänud. Kuigi, ma olen segaduses, miks ma haiglas olen? Ma ei mäleta peale selle mitte midagi, et ma läksin kööki sööma.  

„ohh kallike, sa oled üleval“ ütles ema rõõmust ning naeratas ja pikistas mu kätt.

„mis juhtus?“ küsis tema käest, vaiksel häälel, kuna mitte midagi rohkemat ei tulnud mul suus välja.

„no sa kukkusid kapi otsast alla ning kaotasid teadvuse, sul on suur peapõrutus“

„ahhsoo, see juhtus täna eks?“

„jaa ikka, kas sa ei mäleta seda kui sa kukkusid?“ küsis ta suure murega.

„ei, ma mäletan viimati seda hetke, et ma läksin kööki sööma“

„vuhh, jumal tänatud, ma juba mõtlesin, et sa ei mälleta mitte midagi“

„ei nii palju ma veel mäletan nagu mäletusi antud on, aga millal ma koju saan?“

„arvatavasti selle nädala lõpus, nad ei taha sind veel ära lasta, nad tahavd sind veel jälgida“ noogutasin emale, kuna ma tõesti ei jaksanud, mitte midagi talle vastata. Miks? Miks ma pean nii kaua haiglas olema? Üritasin uuesti oma jalga sügada ning siis mäkasin et see on kipsis. Cmoon, te teete nalja või? See tähendab , et ma pean jälle kuradi karkudega mööda maja ja kooli ringi hüppama. Jaa muidugi, lükkame nüüd need trennid ka veel edasi, miks just mina? Miks alati minuga nii palju juhtub?

„ma lasen sul puhata, sa näid väga väsinud, me tuleme sind Niamhiga õhtul vaatama, puhka eks“

„jaa puhkan“. Ta hakkas juba väljuma kui mul korraga üks küsimus tuli.

„oota, ema!“

„noo“

„kas isa teab, et ma haiglas olen?“

„   ei tea ning ma ei ütle ka veel talle, pole vaja et ta muretsema hakkaks niigi tal tööl kiire, aga maga nüüd, tsau mu kallike“

„tsauu“. Ja läinud ta oligi. Ahh, kuidas ma vihkan haiglaid, kohe jälestan, ma liiga palju juba haiglates olnud, mul tekib foobia varsti. Ja mida ma teen kõik selle aja? Raamatuid mul pole, läpakat pole, eks ma lihtsalt päevad läbi voodis lamama ja magama ja sööma. Milline mõõnuuuus elu. Ma tundsin kuidas väsimus, must võimusust hakkas võtma ning mu silmad hakkasid kokku vaiuma. Vajusin rahulikult unne.

Ärkasin selle peale, kui keegi uksest sisse tuli ning minu juures midagi tegi. See oli vist arst, aga ma olin nii laisk, et ma ei viitsinud silmi lahti teha. Alles, siis kui arst ära läks, avasin ma vaikselt silmad.

„AHH, valgus!“ pomisesin oma ette. Ma tahaks koju, ma olen kindel, et ma pean vähemalt nädal aega veel haiglas olema, aga ma ei taha, mul on nii kõrini juba. Ma tahan koju, oma voodisse, head kodu toitu. Ja just siis kui ma toidust mõtlesin, tuli õde minu juurde, koos kandikuga ning asetas selle minu ette.

„head isu kullake, loodan et maitseb“

„aitäh“ oli kõik mis ma talle vastu ütlesin ning naeratasin nõrgalt. Ta naeratas vastu ning lahkus. Mu käed olid nii nõrgad, et ma pidin lusikat kahe käega kinni hoidma ning enda suhu seda liikutama. See oli kuradi vaevaline töö. Ja see supp...no see nüüd küll parem asi polnud. Ainult see puding oli hea, vist selle pärast, et see oli shokolaadi maitseline ja ma armastan shokolaadi. Ma sõin toidu ära ning lükkasin selle eemale. Nii, mida ma üksinda siin haiglas teen. vaatasin oma palatis ringi, et kas siin on midagigi, millega tegeleda. Ja siis korraga nägin ma telekat, sellist pisikest ja suhteliselt vana. Aga vahet pole, peaasi et ikka telekas. Vajutasin oma voodi kõrval olevale nupule ning helistasin, et õde kutsuda. Mõne aja pärast oligi õde minu palatis.

„jah kullake, mis mureks?“ küsis ta sõbralikult, suur naeratus näol.

„ma mõtlesin, et kas see telekas ka töötab, mul igav, tahaks telekat vaadata.“

„ikka töötab, oota natuke“. Ta liikus teleka juurde, pani selle tööle, võttis kapist puldi ning ulatas selle mulle.

„ole lahke“ naeratas ta jälle

„aitäh“ ning ta lahkus jälle. Hakkasin erinevaid kanaleid plõksima. Lõpuks jätsin x-factory peale ning vaatasin seda. Ma naersin ennast pisarateni, ma ei saa lihtsalt. Mõni inimene ei oska üldse laulda, aga läheb ikka sinna saatesse ning siis vaidelb veel vastu, et ta on nii hea laulja ning et kohtunikud ei tea kellest nad ilma jäävad. Korraga koputas keegi mu uksele. Panin teleka vaiksemaks.

„jaa sisse“ hüüdsin võimalikult kõvasti kui sain. Ja siis uks avanes ning seal seisis Niall. Nii nunnu, et ta mind vaatama tuli. Tal oli käes mitu kotti.

„heii“ ütles ta häbelikult. Näitasin talle, et ta võib tooli peale istuda.

„ma tõin sulle natuke s„hahha, selles on sul õigus, aitäh sulle“

„pole tänu väärt, aga mis juhtus?“. Nüüd oli tal näol täiesti teisugune ilme. Ta oli nagu murest murtud.

„noo, ma kukkusin  kapi otsast alla.“ Nüüd ajas see mind isegi naerma. Niall itsitas ka natuke.

„Mida, kuidas see juhtus?“ küsis ta suure irvega.              

„haaahaa, ära naera, no ma üritasin neid helbeid kätte saada ja need olid nii kõrgel kapi otsas, et ma pidin hakkama üles ronima ja siis põmm, ma kukkusin ja kaotasin teadvuse.“

„vaene sina, sa ikka suudad“ ütles ta haletsevalt.

„eks ole, nii minulik“

„millal, sa koju saad“

„ma ei tea, kui veab siis selle nädala lõpus, nad tahavad mulle veel uuringid teha, kuna mul olevat suur peapõrutus“

„ossa vana, kahju sinust“

„hahha, sa oled nii hoolitsev“, siis märkasin kuidas ta mu jalga vaatas ning ta silmad läksid suureks peas

„päriselt Del, jalg ka veel?“ seda ütles ta juba pooleldi naerdes.

„tead see pole minu mure, et mu ema need helbed, kuradi saja meetri kõrgusele pani eks ole“. Selle peale pahvatas Niall naerma, mis ajas mind ka naerma.

„selle peale ütleks jah , et su ema on tõeline geenius“

„eks ole, temast suurema geeniust maailamuna peal pole“

„haha“, selle peale hakkasime me mõlemad uuesti naerma. Ülejäänud aja me lihtsalt sõime ja rääkisime juttu ning tegime nalja. See oli tore, et ta mulle seltsi viitsis tulla,vähemalt ei pidanud üksinda haiglas passima. Nialliga on alati tore koos olla.üüa, kuna jah haigla toit ei ole just kõige parem.“

Andke tagasisidet ka,palun, palun. Siis saan teada kuidas teile meeldib. Võite oma arvamust ka avaldada, mis te tahaksite et siin edasi võiks juhtuda. Ja teie eelmised kommentaarid olid nii nummid. muah muah :)