Miski pole enam sama

52.peatükk

Mõnulen mõnusalt voodis ning ringutan ennast igatepidi. Toas on veel suhteliselt pime ning tuul puhub vastu aknaid ja ajab külmavärinad mööda keha alla jooksma. Alyson magab nagu karu talveunes-rahulikult ja armsalt. Keeran ennast teise külje peale ning silman öökapil seisvat kella. 11:32. Pole paha, saigi mõnusalt kaua magatud. Korraga tungis mu ninna söögi lõhnad, oleme täpsemad, pannkoogi lõhnad. Ajasin ennast voodist püsti. Nii pea kui mu varbad külma põrandat puutusid, käisid mul jälle külmavärinad üle keha. Haarasin maast villased sokid ning pistsin jalga. Kõndisin akna juurde ning tõmbasin kardinad eest. Mulle vaatas vastu paks lumesadu, mis oli katnud juba kõik maja katused ning autod. Tänav lausa uppus lume all. Selle peale hakkas Alyson oigama ning nihelema.

"Sa oled kuri, Del" pomises ta patja.

"Ära vingu, tule vaata kui ilus ilms õues on"

"Mind ei koti see ilm üldse, Iirimaal on samasugune" pomises ta samamoodi ning keeras seljaga minu poole. Siis tuli mul meelde, et ema küpsetab all pannkooke ja milline toidunimetus ei ajaks Alysoni voodist püsti. Väike naertus kerkis mu huultele.

"Alyson, meil on pannkooke" sõnasin ma kavalalt. Ja mis ma ütlesin, pliks oli ühe sekundiga püsti ning vaatas mulle suurte silmadega otsa.

"PANNKOOGID, KUS MIS???" Selle peale hakkasin ma naerma ning Alyson krimpsutas kulmu.

"Kus kus, korstnas tead"

"Not funny Del!"

"Muidugi all korrusel, köögis ikka"

"No mida me passime. Lähme siis alla, mis sa seisad seal akna all nagu tolgus, pärast lähed imetled oma lund koos Nialliksega" ning ta näole kerkis naeratus, mõnitav naeratus.

"Ahh pea lõuad ja aja ends tagument maast püsti." Nii pea kui tema varbad põrandat puudutasid, kõlas ta huultelt väike ahastus.

"Ohh sa püha maarja, miks teil niiiii kùlmad põrandad on?"

"Talv Alyson, talv" ning viskasin talle teise paari villaseid sokke.

"Tänud"

Vudisime kaheksi alla ning otse kööki. Kaminas põles mõnus tuli ja tuba täitis pannkoogi lõhn. Mis ma ütlesin, ema juba vaaritas ning Niamh pugis kahe põsepoolega juba pannkooke.

"Hommikust" sõnasime Alysoniga samal ajal ja potsatasime toolidele maha. Niamh saatsis meile naeratuse, mis ei näinud välja nagu naeratus, vaid vanamutt kellel puudsid hambad ja ta ei saa toitu kätte. Okei, see oli õel. Olenemata sellest, hakkasime me mõlemad Alysoniga naerma. Ema tõstis meie ette taldrikud pannkookidega.

"Hommikust teilegi" Mina kallasin pannkoogid siirupiga üle ning sama tegi Alyson. Ema ulatas meile veel kakaod ning jalutas minema.

"Head isu!" karjus ta veel tagantjärele. Nüüd pugisime me kõik pannkooke, kahe suure põsepoolega.

****

"Delany, su telefon!" karjus Alyson mu toast. Õige ajastus.

"Mlaa, päsan hombaid juuu!!"

"See on Niall!" Tundsin kuidas Alyson vaikselt naeris. Sülitasin kohe hambapasta suuust välja ja tormasin oma tuppa. Haarasin Alysonilt telefoni ning jalutasin tagasi vannituppa, Alyson mu kannul. Panin Nialli kõlari peale ja hakkasin hambaid loputama.

"Hommikust!" sõnas Niall.

"Hommikust" sõnasin vastu.

"Kuule, ma mõtlesin et äkki viitsid teha midagi?"

"Nagu näiteks?" Alyson mu kõrval ainult naeris vaikselt ning tegi mulle nägusid.

"Mm..mul vahet pole, mis sa sooviksid. Mul on igav ja sa pead päästma mind mu sugulase hoidmisest." anus Niall.

"Haha ja mis siis kui ma ei tee seda?"

"Siis ma tulen koos temaga sinu ukse taha"

"Kerge meeldetuletus, Alyson on ka siin."

"Tsauu Niallike!!" hüüdis Alyson rõõmaalt.

"Tsau Alysonike" karjus Niall vastu.

"Äkki vahetate numbreid või midagi" segasin neile vahele. Teisepoolt oli kuulda Nialli naeruu

"Oii, Dellike läks kadedaks jah" sõnas Alyson. "Ära muretse, ta on sinu" sosistas ta mulle kõrva ning lahkus vannitoast. Raputasin pead ning haarasin telefoni ja võtsin Nialli kõlari pealt maha.

"Nii, kuhu me jäimegi?" Küsisin Niallilt.

"Et kas teeme siis midagi või ei?"

"Aga kutsu Liam ka kampa, siis ei hakka Alysonil igav"

"Oplaa, Delany hakkab kosjasobitajat mängima jah" naeris Niall.

"Ahh ole vakka"

"Okei, ma helistan Liamile ning annan teada"

"Nu davai. Teeme nii"

"Tsauuuu"

"Tsauuu"

"Noh mis plaanid on?" küsis Alyson salakavalt, kelle pilk oli juba enda telefonile suunatud ja näpud käisid usinalt mööda ekraani.

"Poistega minek, kuhugi" sõnasin vastu ja istusin tema kõrvale maha. Ta ainult noogutas. Mu telefon värises käes ning see pani mind ka võpatama.

"Liam oli nõus, saame siis äkki 13:30 kokku, seal samas pargis."
Vaatasin kella- 12:30. Jõuab kah, kui Alyson ei mökuta. Kirjutasin Niallile vastu.

"Teeme nii. 😘😘"

"Dvj Alyson, lõpeta oma sotsialiseerumine, ma ei tea kellega ning pane ennast riidesse. Meil on tund aega"

"Tund aega milleni?" küsis ta segadusest olevat.

"Parki jõudmiseks"