Ta oli närvis! Ta käed värisesid ja peopesad higistasid. Ta istus vaikselt, ümisedes ja enda käsi vaadates. Ta ei vaadanud mulle isegi otsa, kuigi ma istusin tema vastas ja üritasin parim tugi olla. Tundub, et minust polnud väga kasu. Kõik, mis ma talle ütlesin, ei läinud ühest kõrvast isegi sisse, rääkimata siis välja minemisest. Ma rääkisin lihtsalt seinaga. Ma jälgisin teda- tema huuled vaikselt torus, tasane mõmin nende vahelt kostmas, kulmud kortsus, silmad pooleldi kinni. Lõpuks ma istusin tema ette maha, toetasin oma küùnarnukid tema põlvedele ja haarasin ta kätest. Ta kohkus, pigistas õrnalt mu käsi ja pöõras pilgu jälle alla. Ma ei olnud enam kindel, kas öelda midagi või olla niisama. Niisiis, ma lasin vaikusel lihtsalt olla. Mitte, et siin oleks väga vaikne olnud, kuna ùmberringi käis hull sagimine. Kes laulis, kes tantsis, kes tegi ma ei tea mida. Lärmi oli palju ja ma teadsin, et see hàirib Niallit veel rohkem. Lõpuks ma tõusin püsti ja tõmbasin ka Nialli üles. Ta vaatas mulle suurte ehmunud silmadega otsa. Ma ainult naeratasin.
"Tule" ütlesin talle.
YOU ARE READING
Miski pole enam sama
FanfictionLugu on 16 Delany'st, kes kolib Iirimaalt Inglismaale kuna ta isa sai parema töö. Delany elab koos ema ja isaga ning tal on vanem vend. Kooli jooksul saab ta sõbraks Nialliga, kes osutub hiljem ta naabriks. Neist saavad parimad sõbrad ning nad veed...
