Lask, Mis Ei Tapnud✅

Segaduses

Avasin aeglaselt silmi, ma ei mäletand midagi. Isegi, kui üritasin midagi meenutada hakkas pea hirmsasti valutama. Käsi oli ka hirmus valus.

Tõstsin seda enda poole, et seda vaadelda. Ma olin tilgutite all.
See tuba, kus ma olin ei paistnud välja selline nagu haigla palat, see oli täiesti tavaline tuba. Nüüd avastasin, et ma polnud ka haigla voodis vaid lihtsalt ühes suures voodis.

Mul hakkas hirm ja tahtsin teada saada, kus ma olen
Tõusin aeglaselt voodist püsti ning tirisin kanüüli naha seest välja, kõhtu lõi jube valu ja jalad värisesid all, ma oigasin valust, kuid suutsin vaevu siiski ukseni jõuda. Avasin selle ettevaatlikult ning kuulsin juba kusagilt inimeste hääli, läksin nende häälte suunas.
Hääled tulid alt korruselt "Ema, kas ta ikka ärkab üles veel?" päris mingi kutt. "Anna talle aega küll ta ärkab...ahjaa pidingi minema tal sidet vahetama" vastas naine köögist välja tulles.
Ma ehmusin ja tahtsin joosta, kuid ei suutnud ning veeresin trepist alla.

"Vett...vett.." hõikasin ma, jube paha oli olla, igalt poolt valutas. "Joo, joo ma aitan" lausus mingi naine mu kõrvalt. "Kus ma olen?...Ma tahan koju minna" nuuksusin ma. "Ole rahulik, me ei tee halba, kohe seletan kõik aga kas sa süüa tahad kõigepealt?"
Noogutasin talle vaid pead ning nii ta kadus.
Vaatasin aknast välja, olin jälle selles palati moodi toas, päike paistis nii eredalt, et tekkis kohe isu ujuma minna, kuid mina pidin voodis lamama. Võõras voodis, võõras majas ja võõraste inimeste juures, pisarad langesid mu põsele, igatsesin oma ema ja isa.
Uksel kõlas koputus, pühkisin kiirelt pisarad oma põskedelt ning lausisin väga kähiseva häälega "Sisse!", sealt astus sisse üks rõõmsameelne poiss.

"Hei..oli ka aeg ärgata!" hõiskas ta mulle lähemale tulles. "Oot.. kas sa oled Jasper?" pärisin ma meelde tuletates mingeid jubedaid ja veriseid pilte mingist pimedast ööst. "Jaaa, jaa mina, mina" naeris ta "Jap ja sina oled Octavia?" oli ta uudishimulik "Kust sa tead, ma pole sulle oma nime öeldnud!" sain ma veidi kurjaks. "Omad allikad aga näed su söök jõudis juba" olin kohe rõõmsam, sest kõht oli niiiii tühi.
"Ma ei saa sind kahjuks söötma jääda, me peame Jasperi ja teistega kohe ära minema, kuid Henry tuleb kohe üles ja aitab sind kindlasti" naeratas naine mulle lahkelt.
"Henry? Kes ta on?" pärisin ma jälle. "Küll sa näed!!!" hõikas Jasper veel mulle ust sulgedes.

Nojahh ma siis ootan, sest ise ma küll end liigutada ei jõua või siiski? Üritasin end püsti ajada, et kapilt supi kauss haarata, see oli raske ja valus, uks avanes "Ära tule voodist välja ma aitan, su haav hakkab jälle veritsema!!" hõikas mingi kutt isegi veits kurjalt. Ta aitas mind voodi ilusti tagasi "Ahjaa..ma olen Henry, kui sa mäletad ning jh sa päästsid mu elu nii, et ma olen sulle oma elu võlgu" ütles poiss tänulikult ja veidi kurvalt mu tekki kohendades. "Sa olid siis see poiss, keda peksti ja kellele ma ette hüppasin ja sain ise kuuli kõhtu?" pärisin mina veidi kurvalt ka.
"Jah mina aga luba ma söödan sind sul ju kindlasti kõht tühi, juba 4 päeva maganud" sõnas ta suppi lusikaga segades. "Appi 4 päeva,kas mu ema, isa teavad, kus ma olen?"
"Söö, söö kõik on korda aetud!"

Supp söödud olin ma juba palju erksam "Kas me ei võiks välja minna?...nii ilus ilm on" vaatasin ma kurvalt aknast välja ja siis jälle Henryle otsa. "Kuule sa alles ärkasid mini koomast ja juba tahad välja....jääb ära!" muheles Henry. "Mhhh..." tegin ma ning ajasin alahuule välja. "Ära mossa õhtul võime minna aga nüüd pean ma su haava sideme ära vahetama...nõus?" "Yaas..yaas nõus ning õhtul viid mind kindlalt siis välja!"
"Oota aga miks sina, kas see naine ei saaks mu sidet vahetada?" sõnasin ma veidi evamugavalt.
"Mmm..mis sul minu vastu on?" ajas ta nüüd alahuule välja ning muheles. "Ei tegelt Christina vahetaks jah, kuid neid ei ole kodus, tulevad alles hommikul."
"No olgu, aita mul siis särki üles poole.." vaatasin ma talle tuimalt otsa.
Ta võttis mu särgist kinni ning kergitas seda üles poole, ta käed liikusid õrnalt vastu minu keha, mul tuli lausa kananahk ihule, nägin, kui Henry vaikselt oma huult hammustas.
"Heii..!! sa pead käituma nagu arst" manitsesin ma teda õrnalt lüües. "Oii vabandage patsient, kuid te ei tohi mind lüüa, see on seaduse vastane!" mängis ta kaasa.

Lõpuks sai meil side vahetatud ning ma olin juba nii väsinud, et jäin magama. Tundsin, kuidas Henry mulle veel teki peale pani ning siis uksest välja suundus.