Lask, Mis Ei Tapnud✅

TA EI HINGA!

Terve sõidu hoidsin ta pead enda jalgel, silitasin ta pehmeid juukseid, kuniks tunnetasin, et ta ei hinga.........kuidas see võimalik on?
Karjatasin järsku Jasperile, kes oli roolis "TA EI HINGA!!!!!!"

Sel hetkel märkasin aga, et oleme õnneks haigla ees, Isac võttis taas Octavia oma sülle ning jooksis temaga kiirelt haigla uksest sisse.
Kõndisin longates nende järel, uksest sisse jõudes ei näinud ma enam ei Taviat ega ka Isaci. Minu poole tormasid koheselt paar arsti ning aitasid mu mingisse palatisse.

"Ma pean minema!" ütlesin neile üritades püsti tõusta, kuid nad ei lasknud "Kuhu sa lähed? Ise üleni läbi pekstud, enne puhastame su haavad ära ja siis lähed, selge?"

Kuna mul muud üle ei jäänud lasin end korda teha, sel hetkel astus uksest sisse Jasper.

"Kas Octavia on.." hakkasin ma koheselt temalt aru pärima aga ta katkestas mind äkitselt "Rahu mees, ta tuli teadvusele, hetkel tegelevad temaga arstid".

Tundsin kohe, kuidas mu põsele langes rõõmu pisar, jah ma nutsin, sest olin õnnelik, et minu pärast ei surnud veel üks süütu hing.

"Ma tahan teda näha" sõnasin ma hakates mööda koridori teadmata suunas liikuma.

"Hetkel ei saa, ma ju ütlesin, et arstid tegelevad temaga aga ma võin su sinna palati ukse taha juhatada" ütles Jasper mulle järgnedes.

Isaci pov

Jooksin kiirelt Octavia süles haigla uksest sisse, meid nähes tormasid arstid minu poole, hakates teda koheselt elustama.
Ta viidi kanderaamil kuhugi palatisse, õnneks lubati mul temaga kaasa minna.
Tema ümber oli umbes 6 arsti, kõigil käed, jalad tööd täis, üks neist tuli äkitselt minu juurde "Kes sa talle oled? Poiss sõber?" küsis õde.

Ma isegi ei pannud ta küsimust tähele, kuna kuulsin, kuidas Octavia järsku köhima hakkas...ohgood ta on elus.

Tormasin hetkeks palati uksest välja ning hõikasin Jasperile "Mees ta tuli teadvusele!",
Jasperile tuli koheselt naeratus suule ning ta tormas kuhugi minema, arvatavasti Henryle uudist teatama.
Läksin veel hetkeks Octavia juurde ja rahustasin teda veidi.
Nüüd aga aeti mind palatist välja, kuna arstidel oli vaja ta haavad ära puhastada või midagi sellist.

Octavia pov

Avasin järsku oma silmad, hakkasin hirmsalt köhima, kui tundsin vere maitset oma suus.
Arstid sahmerdasid mu ümber, see ajas pea jubedeasti ringi käima, varsti ilmus mu ette tuttav kuju.

"Isac? Mis juhtus?" küsisin ma olles segaduses.

Ta astus mulle lähemale ja hakkas õrnalt mu juukseid silitama "Rahu, kõik on hästi, sa pead puhkama, kuid enne tehakse sind korda!".

Noogutasin vaid pead ning märkasin, kuidas mingi arst ta palatist välja juhatas.

Henry pov

Märkasin eemalt juba palati ust, mille taga Isac seisis.

"On tal hästi kõik?" küsisin ma rutakalt, mille peale ta vaid pead noogutas.

Istusime Jasperiga pingile ning jäime ootama mõnda arsti, kes tuleks häid uudiseid meile teatama.
Varsti astuski palatist välja üks pruuni juukseline õde "Nüüd võib preilit vaatama minna!" hakkasin koheselt püsti tõusma, kuid ta lisas veel naeratades Isacile "Esimesena ikkagi tema poiss".

Ma olin segaduses, kas ta tõesti ütles arstile, et on Octavia poiss?
Kas nende vahel on siis midagi?
Miks Tavia sellest rääkinud ei ole?
Ah, miks mind see üldse huvitab mul on ju Marii.
Istusin pingile ja näitasin siis käega uksele ja ütlesin Isacile "Mine ärata oma printsess siis üles!".

Isaci pov

See arst ajas mu tõsiselt segadusse, kutsudes mind põhimõtteliselt Via poisiks.
Henry muigas õelalt "Mine ärata oma printsess üles siis!" ning viipas käega, et läheksin palatisse.
Astusingi siis segaduses olevalt uksest sisse ning istusin koheselt Via voodi kõrvale "Hei, kuidas läheb?".

Octavia naerats õrnalt "Aitäh, et mu haiglasse tõid, olen sulle oma elu võlgu"

Miks ta arvab, et just mina ta tõin, kas ta siis tõesti ei mäleta kelle süles ta terve tee autos istus, kes tema pärast pisaraid valas ning muretses?

"Noh..kas sa just oma elu mulle võlgu oled aga ühe *aitähhi* kindlasti" hakkasin ma juba naerma.

Rääkisime veel veidi juttu, kuniks otsustasin lahkuda ja lasta Jasperil ning Henryl ka temaga rääkida.
Jätsin Viaga hüvasti ning jalutasin palatist välja "Te võit..." hakkasin poistele ütlema, kuid neid ei olnudki enam seal.
Nende asemel olid seal hoopis Octavia ema ja isa "Kas Octaviaga on kõik hästi? Henry helistas meile, et ta on haiglas, mis juhtus?" küsis naine muretsedes.

"Temaga on kõik korras hetkel ning ma usun, et ta juba ootab teid, saate temalt ise küsida, mis juhtus" naeratsin ma ning kõndisin haiglast minema.

🌸🌸🌸🌸🌸🌸🌸🌸🌸

Ära ole vaikne lugeja, kui meeldis ära unusta vote'da ja võid ka soovitada/anda ideid järgmisteks osadeks.
Kes teab ehk kirjutangi just sinu idee oma juttu sisse.