Lask, Mis Ei Tapnud✅

Iga pilve taga on vikerkaar

Henry pov
Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see võimalik on. Ma nägin ju ise, kui Abby tookord sinna põlevasse majja sisenes, kuulsin veel ta karjeid ja valu, kuid ei saanud midagi teha.
Nüüd äkitselt 2 aastat hiljem seisab ta minu ees. Elusana. Ma lihtsalt ei usu oma silmi.

"Sul on uus armastus?" küsis Abby äkitselt ja hakkas mu käsi lahti siduma.

"Jah, ma liikusin edasi. Sa peaks ka seda tegema, mitte käskima oma vennal meid kinni hoida!" sõnasin ma talle kurjalt.

"Rahu, mind ei huvitagi su Octavia! Tahtsin vaid sind näha, kuid sind on võimatu siin hoida ilma temata." ütles ta diivanile istudes.

"Mida sa tahad siis?" olin ma ikkagi segaduses.

"Ma tah...." hakkas Abby rääkima, kuid äkitselt käis lask ja ta kukkus mulle sülle. Ta sai haavata.
Siis aga tormasid uksest sisse Jasper, Kian ja Max+mõned veel.

Hoidsin Abbyt veel oma käte vahel, kui ta oma viimaseid sõnu mulle lausus "Tahan, et sa kuuleksid seda. M-ma armastan sind Henry" sõnas ta õhku ahmides.
Sulgesin õrnalt Abby silmad ning sosistasin veel ta kõrva "Ma armastasin sind ka".

Asetasin ta pea õrnalt padjale ja pühkisin paar oma pisarat ära. Nüüd aga märkasin, et Octavia oli mind kogu see aeg jälginud. Arvasin, et ta sai jälle asjast valesti aru või midagi aga ei, ta tuli hoopis minu juurde kallistas mind tugevalt, endal pisarad silmis.

"Lähme siit ära!" sõnas Tavia arglikult ning tiris mind endaga kaasa.

"Oot, miks sa nutad? Kas Finn tegi sulle midagi?" küsisin ma teda äkitselt tagasi tõmmates.

Ta raputas mulle küll pead, kuid ma sain aru, et midagi oli siiski juhtunud. Seda oli ta silmist näha.
"Oota siin!" sõnasin ma talle karmilt ja tormasin trepist üles.

"Jasper jäta ta mulle!" käratasin ma talle ning asusin koheselt Finni juurde.
Lõin teda mitu korda ja karjusin, et ta hoiaks Taviast eemale või veel näeb, mis saab.
Lõpuks sülitas see siga juba verd ning anus, et ma lõpetaks. Ma pole mõrvar nagu tema niiet jätsin ta rahule ja kobisin tagasi Octavia juurde.

"See siga sind enam ei puutu!" sõnasin talle ning tõmbasin ta autosse.

Octavia pov
Henry oli hetkel vihane ja ma isegi ei julgenud talle rääkida seda, mida Finn mulle lapse kohta öelnud oli.
Ma ei tea, kas tahan seda talle üldsegi öelda.

Arvasin, et Henry sõidutab mind koju, kuid ei. Me sõitsime hoopis sinna metsamajakesse.

"Miks me siia tulime?" uurisin ma siis Henrylt.

"Ausaltöeldes ei ole me pikalt saanud enam kahekesi olla ja ma tahaksin vähemalt selle öö sinuga siin veeta, sobib?" sõnas ta mulle naeratades ja silitas siis õrnalt mu jalga.

Autost välja tulles haarasime üksteisel käest ning kõndisime koos majja. Senikaua, kui ma süüa tegin, tõi Henry puid ja pani ka kaminasse tule.
See õhtu oli mõnus, istusime, rääkisime ja lihtsalt lebotasime, kuniks Henry küsis jälle "Mis see Finn siis sulle tegi?".

Ohkasin hetkeks ja mõtlesin, Henry ei pea seda teadma. Las see olla minu suur saladus, kunagi kui beebi sünnib saan teha ka selle isadus testi, siis saan vähemalt teada, kas Finn rääkis tõtt või mitte. Seniks aga ei räägi ma Henryle midagi.

"Ta hoidis mind lihtsalt kinni, mul oli valus. Ei midagi muud" sõnasin veelgi rohkem Henry kaissu pugedes.
Nagu ma juba ütlesin hakkab ta tavaliselt nüüd mu juuksid silitama, seda ta tegigi.

Hommikul
Arvasin, et ärkan mõnusalt Henry kaisus aga teda ei olnudki, läksin siis kööki kuna tundsin sealt tulevat kohvi lõhna.

"Hommik!" laususin Henryle, kes parasjagu mingi kandikuga minu poole tuli.